Võitja

Järjekordne aasta hakkab läbi saama. Maausulistel juba on uus aasta, Head Uut Aastat. Nagu keegi mingi ajakirja artiklis ütles, et aasta vahetus on vaid sümboolne võimalus alustada oma elu uuelt, puhtalt lehelt. Kas ma vajan muutust? Ehk mitte, kuid hakkasin mõtlema, miks me ei ole rahul sellega mis meil on, või miks murdub meie tahe – kui justkui polegu eesmärgi ees takistust.

Siin ma nüüd istun ja vahin ekraanilt eksamiküsimusi, nendele vaja vastused otsida. Teema on lai ja vajab tohutut materjali läbi töötamist. Ja siis – nagu läbi mingi udu, kuulen oma peas lauset: “Milleks see kõik? See on liiga suur pähkel ja sa ei hammusta seda pooleks!”

Viskasingi eksamiküsimused kõrvale ja läksin õue. Torm oli lõppenud ja päike paistis. Selline mõnus soe sügis. (no ei ole ju talv, kui temperatuur on üle +5 ja väljas on kõdunevate lehtede hõng. )

Miks on ühel hetkel eesmärk selgelt silmade ees ja järgmisel hakkad kahtlema selles. Justkui ei peaks sa ennast enam millekski. Ma ei tunne ennast juba kolmel viimasel aastal jõulumasenduses ega ole ma ka haige, kuid “sein” tõuseb sirgelt ette. Miskipärast pole ka erilist entusiasmi, et edasi minna.

Siin tuleb mängu hobune. Jah hobune ja tema omanik, kes vastu igasuguseid eeldusi ja lootusi tuli võitjaks. Ma ei suuda seda lugu teile edasi anda nii nagu peab, kuid soovitan – vaadake see film ära kui selleks avaneb võimalus

Film mis vähemalt mulle sisendab kindlustunnet. Minu takistused pole ka mitte muld selle hobuse kapjadel, võrreldes takistustega millele neil tuli vastu seista. Ajastu, kitsarinnaline hobusekasvatajate klann ja nad suutsid ennast sellest kõigest läbi võidelda. Enesekindlus on edu pant. Ka siis, kui see kipub kõikuma, leidub meie elus siiski toetajaid, kes meile appi hakkavad, kui seda vaja peaks olema.

Head vanaaasta lõppu ja meeliülendavat uut aastat