Siin ma nüüd istun ja vahin ekraanilt eksamiküsimusi, nendele vaja vastused otsida. Teema on lai ja vajab tohutut materjali läbi töötamist. Ja siis – nagu läbi mingi udu, kuulen oma peas lauset: “Milleks see kõik? See on liiga suur pähkel ja sa ei hammusta seda pooleks!”

Viskasingi eksamiküsimused kõrvale ja läksin õue. Torm oli lõppenud ja päike paistis. Selline mõnus soe sügis. (no ei ole ju talv, kui temperatuur on üle +5 ja väljas on kõdunevate lehtede hõng. )

Miks on ühel hetkel eesmärk selgelt silmade ees ja järgmisel hakkad kahtlema selles. Justkui ei peaks sa ennast enam millekski. Ma ei tunne ennast juba kolmel viimasel aastal jõulumasenduses ega ole ma ka haige, kuid “sein” tõuseb sirgelt ette. Miskipärast pole ka erilist entusiasmi, et edasi minna.

Siin tuleb mängu hobune. Jah hobune ja tema omanik, kes vastu igasuguseid eeldusi ja lootusi tuli võitjaks. Ma ei suuda seda lugu teile edasi anda nii nagu peab, kuid soovitan – vaadake see film ära kui selleks avaneb võimalus

Film mis vähemalt mulle sisendab kindlustunnet. Minu takistused pole ka mitte muld selle hobuse kapjadel, võrreldes takistustega millele neil tuli vastu seista. Ajastu, kitsarinnaline hobusekasvatajate klann ja nad suutsid ennast sellest kõigest läbi võidelda. Enesekindlus on edu pant. Ka siis, kui see kipub kõikuma, leidub meie elus siiski toetajaid, kes meile appi hakkavad, kui seda vaja peaks olema.

Head vanaaasta lõppu ja meeliülendavat uut aastat

Palju me tegelikult teame inimestest kellega me koos töötame,  igapäevaselt kohtume – tegelikult ju vaid murdosa. Ega ei peagi teadma iga tuttava elulugu, ei suuda me vahest isegi seda meenutada millal või kus oleme kohtunud.

Mis pani mind täna kirjutama seda kummalise pealkirjaga postitust? Kurbus, süütunne, mälestused ja samas ka rõõm mida see inimene minu ellu tõi – olles tegelikult võõras.

Ma räägin noorest mehest kelle elutee lõppes harjumatult vara. “Naabripoisist” kelle ilmudes isegi kõige vastikum päev sai valgust juurde. Noorest mehest, kes lahkus täpselt üks kuu ja üks päev enne oma 35. sünnipäeva.

Oli aprilli keskpaik kui töökaaslane mulle hommikul helistas ja teatas kurva uudise, mille ma esimese hooga lolliks ja õelaks naljaks tituleerisin, kuid mis osutus siiski tõeks. Ergi oli läinud. Keeldusime seda kaua uskumast. Mõte ju teab, et see klient enam kunagi tagasi ei tule, kuid ikka tabad ennast tema töökoja poole kiikamas ja ootamas, et millal ta tuleb. Ostma oma igapäevast õllepudelit või kommi. Lõuna aegu hotdogi või burgerit. Tihti esmatasin ennast reaalsusesse märgates kauguses mõnd inimest kelle kõnnak, riietus või kehakuju oli äravahetamiseni Ergi oma.

Kummaline kuidas üks inimene – tegelikult ju võõras – jätab meie ellu tühiku.

Valusamaks teeb selle asja aga see, et nädal enne tuli meil jutuks puhkamise ja töötamise suhe. Selleks ajaks oli tal tiksunud juba viis aastat reaalselt puhkust välja võtmata. Minu üllatuse peale naeris vaid, et ohh küll ma hauas puhkan. Uus puhkus terendas juba silmapiiril. See oleks pidanud olema juuli kuus – käesoleval kuul siis……

“Pole hullu, küll ma puhata saan” olid tema viimased sõnad minule, kui ma juba kurjaks saanuna ütlesin: “Kuule mees, kui sa samamoodi jätkad viiakse sind sealt (töökojast) jalad ees välja!”

Üks nädal ja minu sõnad said teoks.

Ma tean, et ei peaks ennast süüdlasena tundma, kuid tunnen ikkagi. Tean, et kõik mis meiega toimub on meie enese otsuste tagajärjed – kuid kummaline tühjus on hinges.

Miks see täna rohkem tunda annab on tõsiasi, et kolm kuud hiljem sai ta lõpuks maetud ja täna sain ma sellest teada. Ei hakka seda saagat siinkohal valgustama – pole minu õigus arvustada. Tahan hoopis panna kõigile südamele.

Hinnake igat hetke mida saate jagada oma lähedaste ja sõpradega. Ühel hetkel võib olla nende eluülesanded täidetud ja aeg edasi siirdumiseks. Edasi on juba meile – mahajäänutele – elu õppetund, lasta temal edasi minna ja saada toime leinaga.

Ma ei saa öelda “saa sellest üle!” sellega tuleb eneses tööd teha. Käia mõttes läbi kõik kohtumised, koos naerdud naerud, koos nutetud nutud ja koos kakeldud riiud. Kõigel on kõigega seos. Nii on ka esmapilgul valusatel mälestustel meile palju õpetada.

Aitähh, et olemas olid ja jagasid meiega oma päikest. Head teed.

14.05.1976 – 13.04.2011. Ergi K.

Kodu? Mis see veel on? Nii mõnegi jaoks on kodu vaid koht, kus magatakse või vahetatakse riideid, teise jaoks on kodu turvalisus. Vaikne sadam, kuhu saab alati pöörduda kui hullu puntrasse sa oma elu ka pööranud ei ole. Seega Meie on – Mina, Sina ja Kodu.

Meie – Sina ja Mina- me oleme erinevad kui kahe mündi kaks poolt. Tihti ei näe me teineteist kunagi, kuid – koos moodustame terviku.  Terviku mis esindab nii Minu kui Sinu tugevusi ja nõrkusi. Me täiendame üksteist.  Kodu – see kodu pole koht ajas või ruumis, see on koht nende kõige vahel.

See on tunne olla alati oodatud, alati vastu võetud kõigi oma puuduste ja “kiiksudega”. Alati just sellena hinnatud kes sa oled, ilma hinnanguteta. Sa oled see kes sa oled ja ma armastan Sind just sellesena nagu sa oled. Ei võrdle Sind kellegi naabriga. Ei vaata su olemise kunstile kiivalt. Sa oled see kes sa oled alati olnud. Ja Ma olen õnnelik, et mul on olnud au Sind tunda. Sina – Minu teine pool.

Sellised mõtted kerisid ennast lahti ühe “netijoomingu” teemadest, kuid need mõtted käivad eranditult kõigi kohta kes satuvad siia – minu netikoju

Teisalt – kui teil on inimesi, keda te võite, käsi südamel, kutsuda oma Sinaks, ehk siis kellekski, kes täiendab oma olemisega teie olemist – öelge neile kasvõi mõttes: “Aitähh, et Sa olemas oled”

Liiga harva oskame me leida võimalust teise tänamiseks. Liiga tihti võtame teise osalust meie elus iseenesest mõistetavaks. See aga on suhte ja ka sõpruse surm. Kui ainult üks annab ja teine ainult võtab siis ei jää panipaika – Koju – suurt midagi alles. Siis ei ole ka enam kooslust – Meie.

Põhjamaa inimesele omaselt ei ütle me lähedastele sugugi lihtsat lauset, ma armastan sind. Siin annan siis alternatiivi, öelge neile -Aitähh, et sa olemas oled. Uskuge, see annab teie suhetale palju juurde. Teie kaaslased tajuvad, et te siiski hindate nende olemasolu. Emotsiooni panka võlgu jääda tähendab lõpuks oma lähedased enesest eemale peletada. Andes neile aga kasvõi seda väikest tagasisidet, et te nende olemasolu hindate, saavad Sinad taas jõudu ja teie elu saab korda.

Aitähh, et te olemas olete.   Aitähh Sipsikule, et mu tänased mõtted liikuma tõmbas, Olengi juba liiga kaua vaikinud. (Koolitööde kõrvalt ei jää lihtsalt enam materjali.)

Kas on süüdi kevad, pidev töörügamine või koolitööde vahel pendeldamine aga loovuse kohale võiks kirjutada suure ja ümmargise nulli.

Kõike on korraga saanud liiga palju, nii palju, et ei taha enam midagi teha. Raamatuvirn kapinurgal vaid kasvab. Oleks ju ometi tore kui sellest ka osa saaks uue sessi algusel ka ära viia. Kui hästi läheb ehk saabki. Igavene optimist.

Ei tule siit täna sügavmõttelist arutelu elumõtte üle, ei tule ka oma elutee kirjeldust, lihtsalt ei midagi erilist. Aga näe Sinutorust leidsin loo üles, vähemalt niigipalju erilist.

A Secret Scrolls message from Rhonda Byrne
Creator of The Secret and The Power

From The Secret Daily TeachingsMost people can manifest the small things quickly.This is because they do not have any resistance around the small things, andbecause they don’t think thoughts that contradict them. When it comes to the biggerthings, however, people often emit thoughts of doubt or worry that contradictthose bigger things. This is the only difference in terms of the time it takesfor something to manifest.

Nothing is big or small for the Universe.

May the joy be with you,

Rhonda Byrne
The Secret and The Power… bringing joy to billions

Universumi jaoks ei ole suuri või väikeseid asju.

Inimene ise takistab oma soovide täitumist omaenese kahtlustega.

Ehk siis, kui sa hädaldad asjade üle oma elus – oled sa hädaldamise laines ja sa polegi võimeline tõmbama enese poole seda, mida sa tahaksid.

Pane ennast hea “lainele”, seda nii oma mõtetes kui ka sõnades. Esmalt sa tunned ennast hästi ja seejärel oled sa sageduses, et “tõmmata” enese poole veelrohkem head.

Vähe kandiline tõlge, kuid selline oli järjekordne Saladuste leheke minu postkastis

Tundke ennast hästi

Ette tänades

Kas ehk sellest, et nüüd enam kohe kuidagi ei saa öelda enese kohta noor vaid, et juba keskiga.

Mida ma siis oma nooruses olen suutnud korda saata? Ei midagi globaalset. Ikka tasa ja targu. Ikka katse-eksitus meetodil, vahest ka enesehävituslikult, Õppetükke läbides.

Õppetükid inimsuhetest ja maailmavaadetest, Kohustustest ja Enesehinnangust. Haiget olen enesele suutnud teha korduvalt. Enamus hoope on saadud aga naiivsusest. Me eeldame teistest, et nood teavad mis toimub meie hinges. Naljakoht. Paljud meist tegelikult teavad, mis toimub nende eneste hinges? Tunded, Emotsioonid, Tajud ja ergud, kirju on see maailm meie sees.

Korduvalt on mulle öeldud- “käitu nii ja Ta tuleb sinu juurde”. Noore ja rohelisena olen püüdnud ka soovituste järgi käituda, kuid…. Kas on paarisuhe kõrvaltvaatajale nähtav nii nagu ta seda tõeliselt on? Kas pole see siiski enesevägistamine kui püütakse kellegi teise nägemuse järgi elada oma enese elu?

See aeg on läbi, kui pulmad ja paari omavaheline suguelu oli kogukonnale oluline sündmus. Tänapäeval on tähtis inimese vaimne tervis. See kuidas ta paigutub koos oma maailmavaatega ühiskonda ja kuidas ühiskond selle vastu võtab.

Iive? Kuid miks on vaja paljuneda, kui need paljunemise produktid ei taju maailma hoopiski või ei suuda “tootjad” (lapse tegijad) oma toodangule täisväärtuslikku tarvet kindlustada. Just plaanimajanduse plaanide täitmisena tajun ma viimase aja iibe propageerimist. Miks taguda enesele vastu rindu ja röökida, et ma olen ema mul on lapsi vot nii palju te PEATE SEDA TUNNUSTAMA. See viimane ei käi muidugi kõigi vanemate kohta. On vanemaid, kes vaatamata materiaalsetele raskustele suudavad kindlustada lapsele vaimselt turvalise elukeskkonna. Laps tunneb, et on armastatud ja temaga arvestatakse, tema arvamusi peetakse silmas.

Hunt teeb kokkuvõtteid asjadest, mis ikka veel, on kui sool avatud haavale. Ma ei teagi, millal või miks tajusin ma ennast vihastamas mammide peale kes käivad ja küsivad lasteaia ealistelt lastelt “nuh pisike kas sul pruuti/peigmeest juba ka on. Ega sa pead varakult valmis vaatama, et omale hea kaasa saada”. ÖÖÖK

Mäletan, et oma lapsepõlves andsin enesele vande, et kui asjad sedasi käivad siis hoidku need mammid kõik mehed enesele, mina saan ka niisama hakkama.

Kuid oli aeg kui olin selle vande unustanud ja püüdsin olla nagu kohane ilusale noorele naisele, püüdsin iga võimalusega enesele ka kaasat leida Enese vastu ei saa. Iga suhe oli kui vägistamine enese kallal. Mida aeg edasi seda madalamaks muutus ka minu enesehinnang. Uputasin ennast töösse. Lahustasin oma tunded väsimusse.  Kuid millekski on kõik hea.

Mis sellest head tuli? Kindlasti mu tütar. Vaatamata sellele, et vaimselt ebastabiilne ema pole kasvavale lapsele sugugi kerge, kuid kuidagi me hakkama saime ja tänaseks päevaks on meie suhe sügavam, kui ta oleks pidanud olema kunagi enne.

Võti oli peidus minu enesehinnangus. Selle leidmiseks oli tarvis lõplikult murduda ja enesele hakata otsa vaatama. Just seda enesele ausat otsavaatamist pean enese suurimaks võiduks. Kuid see ei tulnud kergelt. Ei. Sugugi mitte kergelt nagu lubavad paljud eneseabi raamatud. Kui see aga ükskord saavutatud, nägin eneses palju sellist, mida ma ei kannataks välja mitte kellegi teise iseloomus Ka nendest olen siin palju rääkinud. Olles siis juba võimeline armastama iseennast tuli minu ellu ka armastus inimese näol kellele ma võlgnen oma elu. Minu Sõber A. Ta oli olemas, nii lihtne see ongi. OLEMAS OLLA kui sind vajatakse. Ma ei tee kaugeleulatuvaid plaane, kuid temaga ma suudaksin koos elada. Ma arvan . Siinjuures, keelan aga igasugustel “heategijatel” ette võtta midagi, mis seda kõike kiirendaks. Kui on ette määratud, et hakkame koos eluteel minema, siis see juhtub ja seda meie otsuste tulemusena, mitte kellegi “tegemistele”. Siin on põhjus selles, miks ma armuloitsudega ei tegele, kuigi oskan, et mitte ükski afrodisiak ehk armujook ei suuda vastu seista tõelisele armastusele. Milleks siis halvata teist ja teha haiget enesele? Parem olla kindel ja armastada tõeliselt, kui kahelda ja kahtlustada.  :)

Vat sellised mõtted uue kümnendi alguses.

Mis teeb asja kummaliseks on see, et kuidas nad mu kirjutistest aru saavad. Ok. Meil on olemas selline tore robot nagu google translate, aga selle eesti keele valdamine pole ju sugugi täiuslik. Kuigi jahh, ka ise olen kasutanud sama mootorit, et mingitki aimu saada tekstidest milles oma teadmine puudub.

Ühe toreda näitena võiks välja tuua hispaania keele. Mul on tekkinud üks kirjasõber, kes saadab mulle toredaid slide show`sid tohutult kaunitest loodusvaadetest, kuid ohh õnnetust, tekstid seal juures on hispaania keelsed. Siis tuleb appi google.

Ehk siis kokkuvõtteks.

Tere tulemast kõik, kes siit midagi enese jaoks leiavad.

Tegu Aigar Säde lehelt leitud raamatuga. Inunaki-reptiil minu sees.

A: Hästi. Aga miks pean ma vastutama selle eest, et keegi otsustas lõhata aatompommi?

D: Sest sa olid vaikides sellega nõus. Kui need, kes pole sellega nõus, oleksid ühinenud, või, kui sa oleksid kasvõi mõelnud sellest, et see ei ole hea vaid halb, et see on vaja kuidagi peatada, kui sa oleksid soovinud kogu hingest, et seda ei toimuks – oleks sinu mõttevorm läinud Maatriksisse, formeerinud energeetilise laine, mille oleksid vastu võtnud ja omaks võtnud teised inimesed. Praegu on inimesed raskes letargilises unes. Nad isegi ei taha endale rahu ja vaikust. Räägin siin tõelistest soovidest, mis tulevad südamest, aga mitte sellest, millest lihtsalt räägitakse, sest nii peetakse õigeks.

A: Ma ei usu, et ainuüksi minu idee rahust viib mingite tulemusteni.

D: Sina ei usu ja teised – ammugi mitte… Umbes nii, et parem mitte vaevata oma pead, las kõik läheb isevoolu, aga meie usume sellesse, et keegi on parem kui meie, palju ettevalmistunum ja teeb kõik meie eest ära. Milleks töötada kui võib mitte töötada?

A: See pole päris nii. Me ei tea neist asjust. Oleme midagi kuulnud kuid keegi ei usu, sest neid ei saa näidata.

D: Saab ikka. Ainult igaüks peab seda kiirgama seestpoolt ja mitte kuulama, mida räägivad teised. Maalased õpetavad end järgima mõisteid, arvamusi või infot, mis on esitletud teiste poolt. Oleme endale öelnud, et me sünnime, elame ja sureme. Miks? Kes on nii otsustanud?

A: Jumal.

D: Ei. Meie oleme otsustanud. Oleme loonud Maatriksisse mõttevormi-energia, millega oleme muidugi ise end sidunud, seda enam, et seome sellega lapsi, selgitades neile kõike teaduslikult. Oleme end programmeerinud. Aga ütle, et sa ei taha sellega ühineda, et ei võta seda vastu, et ei taha olla osa sellest grupist, et tahad midagi muud.

A: Ja mul õnnestub?

D: Muidugi, rohkem kui õnnestub! Sa lood  uue mõttevormi-energia, millega saavad liituda kõik, kes tahavad soovida, kes tahavad mõista.

A: Aga kuidas ma saan neid mõistma panna?

D: Pakun kõigile, kes loevad seda raamatut, ühineda meiega igal pühapäeval kell 22:30 uuele mõttevormile-energiale, mis räägib sellest, et inimene on surematu. Ta sünnib, küpseb ja jääbki nii. Tugevana, tervena, täis energiat.