11 küsimust, mida Universum soovib, et sa endalt küsiksid

Ana Souto 31.07.2019

Universumil on kena komme, kasutada auto-correcti, et panna asjad oma loomulikku kulgemisse ja kohandada „vead“, mida meie ego ikka ja jälle korraldab.

Mõelge, et Universum on nagu navigatsiooni seade, mis jagab teile tänavatel juhiseid vastavalt teie, kui autojuhi otsustele ja käitumisele. Milliseid teeotsi te valite ja kuhu pöörate, kui teil on vaja kuskile kohale jõuda.

Iga kord, kui te suudate seljatada ühe oma päästikutest ja valite andestamise, muutub teie teekond lühemaks, kergemaks ja mõnusamaks.

Iga kord kui te teete aga „vale pöörde“, korrigeerib Universum teie marsruuti iga võimaliku vahendiga ja tihti juhib ta teid läbi teie suurimate hirmude rägastiku.

Võimalused on piiritud, teede valikud on lõputud ja teil tuleb oma teekonnal tähele panna vaid märke.

Ainuüksi see valem peaks tühistama kahetsuse ja meeleheite, sest need emotsioonid tulevad ideest, et Universum on ette kirjutatud ja võimetu uut teekonda ümber arvutama. See aga, nagu me teame on väärarusaam.

Teisalt on teil ainus võimalus ennast sõlme tõmmata, kui te jätkate kangekaelselt selle ühe ja sama tänava valimist, samas kui Universum on juba ammu teie jaoks koostanud teekonna, mis on teie jaoks parim.

Te võite märgata, et te satute ikka ja jälle vastu võtma samasuguseid tööotsi, usaldama ühetüübilisi managere, te võite ikka ja jälle meelitada endale ühesuguseid suhtemustreid täpselt samasuguste inimestega või lihtsalt tõmbate endale ühesuguseid ebameeldivaid olukordi erinevates eluvaldkondades, nagu näiteks majapidamine, teie auto või tervis.

Kõik see on tegelikult teie enda energeetiline muster, mille te olete loonud vastavalt oma eelistustele. Nüüd kasutan ma ka edaspidi Navigaatori kujundit, sest see on kõige lihtsam viis seletada mida see muster endast kujutab ja kuhu see teid välja viib.

Nagu te teate saate te navigaatoril panna seaded oma teekonna valikuks. Nagu näiteks: „väldi kiirteid“, „väldi kõrvalteid“, „väldi liiklusummikuid“ jne.

Just samamoodi dikteerivad meie mineviku tingimused meie oleviku eelistusi.

Kui teil on kalduvus oma ellu tõmmata inimesi, kes petavad, siis see on just see mida te olete oma energeetilisse mustrisse kirjutanud. Niisiis, kui te elate üle lahkumineku, isegi kui te vannute, et te ei lähe enam kunagi kohtingule mõne sellisega, siis see „eelistus“ on ikkagi veel teie energeetilises mustris ja uuel katsel astute jälle samasugusesse “ämbrisse”, olgugi, et te püüate kohtuda teistsuguste inimestega. Seetõttu tõmbate, te endale ikka samasuguseid.

Sama käib ka inimeste kohta, kes alati lähevad ära, partnerid, kellel on pühendumistõrked või sellised, kes lähevad alati tagasi oma exide juurde kui on juba korra teiega kohtingul käinud.

Paistab, nagu te käiksite jätkuvalt kohtamas uuenenud versiooniga sellest, kes teil enne oli ja kui nüüd päris aus olla – siis tegelikult see nii ka on.

Niisiis, kuidas see kõik saab ometi nii pekki minna?

See juhtub siis, kui me ei võta endale aega, et puhastada oma energeetilist mustrit oma mineviku valikutest ega loo sellist, mis vastab meie selle hetke vibratsioonidele.

Kui me ei võta aega, et kohandada oma eelistusi ja eirame Universumi nõuandeid oma sihtkohta jõudmise teekonna kohta.

Asjad lähevad käest ära, kui me näeme armastust kui füüsilise külgetõmbe lisandit, sexi ja pühendumust, kui tegelikkuses peaks need olema hoopis armastuse lisandid.

Asjad lähevad keeruliseks kui me näeme raha ja majanduslikku küllust kui oma edukuse, väärtuse ja võimekuse tõendit. Kui tegelikkuses peaks kõik need olema meie kirgliku tegutsemise ja meie jumalike andide tulemus.

Asjad lähevad pekki, kui me võtame „halba õnne“ ja raskeid olukordi kui needust või Karmat, selle asemel, et analüüsida ja mõista oma enese käitumis- ja elumustreid ning teha tulevikus teistsuguseid valikuid, et murda seda nõiaringi millest tahame välja tulla.

Armastus on esimene ja kõik muu peaks tulema sellest allikast. Kuid seda on lihtsam öelda kui teha. Sest ikka leiame me ennast armumas peale sexi ja seda ainult selleks, et jälle taibata, et selle inimesega asjad ei laabu ning seda alles siis kui oleme juba kõrvuni sees, või siis leiame armastuse alles siis kui see kiindumus on meile juba keelatud.

Kui me eraldaksime seksi oma suhtest, siis enamus neist ei jääks selles eksamis ellu. Seda seepärast, et siis me korraga taipame, et selles suhtes ja selle inimesega koos olemises ei ole meie jaoks mitte midagi kindlat või isegi kasulikku.

Ja sama käib ka raha kohta.

Kui me võtaksime raha valemist välja, siis oleks enamuse jaoks nende töö neile väljakannatamatu või siis teine äärmus, et isegi kui meie palk ei oleks nii kõrge, siis meie töö pakub meile naudingut, see on meie kirg ja missioon.

Vajadus armastada ja olla armastatud tõukab meid rahulolematusse.

Teadmatus oma energeetilisest mustrist, meie energeetilisest käekirjast, tõukab meid oma „vigade“ kordamise nõiarattasse.

Hirm olla üksinda tõukab meid halbade otsuste ja meeleheitlike valikute maailma.

Selle skaala teises servas võite te ennast leida vallalisena väga pikkadel perioodidel, sest te puhastate oma mustrist mineviku eelistusi ja otsuseid ning loote uut, seda mis teenib teie tõelise mina vajadusi.

Te võite isegi tunda, et olete eemaldunud vajadusest füüsilise suhte järgi ja et te suudate tunda armastust ilma vajaduseta olla kellegagi koos.

Oma nõustamissessioonidel kuulen ma väga tihti:

„Ma tean, et ta armastab mind aga ta ei taha kunagi minuga seksida.“

Või

„Ta tahab ainult seksi, kuid ta ütleb, et ta ei armasta mind.“

Kuidas me saaksime üle sellest sildistamisest, et sex ja raha on edukuse ning armastatud ja tahetud tunde mõõdikud?

Ja kuidas me lõpuks mõistame, et olla üksinda ei tähenda, et te oleksite kuidagi läbi kukkunud ja et kui teil pole raha siis te ei ole elus edukas?

Selleks ongi vaja peatada tsükkel ning õppida veidi paremini ja sügavamalt tundma iseennast.

Selleks on vaja lihtsalt olla piisavalt vapper ja võtta aega enda jaoks. Aega, et kujundada ümber oma energeetilist mustrit, tehes seda täielikus eraklikkuses. Seekord jättes välja mineviku kogemused ja nende kogemuste mõju meie elule, vaid teha seda sellisest seisundist, kus me oleme piisavalt vaprad, et kogeda uusi asju, uusi seiklusi, uusi teekondi.

Kas te olete kunagi tajunud, et teie elu käib mööda ettetallatud rada, ühes rattas, aga tõeliselt ei liigu mitte midagi?

Te võite isegi tunda, et elu läheb üha hullemaks, sest te kaotate töökohti, suhteid, raha, kaotate oma kodu, oma suuna, oma eesmärgi ja mis peamine, teil on tunne nagu kaotaksite te oma mõistuse.

Nüüd on aeg muutusteks.

On aeg muuta oma rutiine, muuta oma eelistusi, vaateid elule, samuti on aeg muuta oma keskkonda. Teil on võimalik hakata tegelema eneseväärtustamisega ja mõista, miks te püüate alati sõita kiirteel, kui Universum annab teile lõõgastava sõidu mööda külavahe teid, vahelduseks seda mida te seni olete kartnud vastu võtta.

Mõelge sellele, mida te olete soovinud ja mis on antud hetkel teie kõige suurem rahulolematuse allikas.

See võib olla mõni inimene, töö, raha, auto või mis iganes rõhub teie meelt ja valdab teie mõtteid.

Te teate mis see on, sest see hüppas teie mõtetesse kohe kui seda siin lugema hakkasite. Just see ongi see!

Küsige endalt järgnevaid küsimusi ja püüdke nendele vastata võimalikult ausalt. Siis on teil võimalus taibata, mida Universum püüab teile näidata:

  1. Mis on see, mida ma tahan?
  2. Miks ma seda nii hirmsasti tahan?
  3. Kuidas mu elu mõjutab see, et minu elus pole seda?
  4. Mis paneb mind uskuma, et kui mul see on, siis ma saan õnnelikuks?
  5. Kes ma oleksin, kui mind ei takistaks see täitmatu iha?
  6. Milliseid asju saaksin ma tegema hakata, kui ma oleksin see uus versioon endast?
  7. Mismoodi ma ei väärtusta ennast ja ei võta arvesse kõiki võimalusi, mida mulle praegu näidatakse?
  8. Kõikidest nendest võimalustest, mis on minu jaoks olemas praegu, millised helisevad minuga koos ja milliseid tegevusi saan ma hakata tegema juba täna?
  9. Kas on võimalik, et mul puudub selgus ja et see, mida ma tahan ei ole tegelikult see mida ma vajan?
  10. Kuidas ma valetan iseendale ja kuidas ma romantiseerin ideed sellest mida ma arvan, et ma tahan?
  11. Nii, olles nüüd läbinud selle eneseanalüüsi, mis on see mida ma tõeliselt vajan ja kuidas Universum annab mulle juba märke sellest, et see on juba minu juurde tulemas?

See võib tunduda nagu järjekordne totakas harjutus, kuid ma jagan teiega ühe oma kliendi tulemusi, et te mõistaksite mida ma tahtsin öelda ja kuidas see taipamine juhtis teda sisemise rahuni, selguseni ja kindlameelsuseni.

Ta oli lõpuks sellel päeval võimeline oma sihid ümber kirjutama, kuid nagu ma olen eelnevalt öelnud – mina saan teile näidata vaid ust ja heal juhul selle ka avada, sisse tuleb teil sealt ise minna.

Niipea, kui te mõistate mida te vajate, on teie enda ülesanne teha samm edasi, et astuda oma uuel teekonnal edasi ning puhastada oma energeetilised mustrid minevikus kogunenud rämpsust.

Siin on tema vastused:

  1. Raha.
  2. Saada lahti oma võlgadest ja maksta arveid pingutusteta.
  3. Elada oma elu pidevas hirmus kaotada oma kodu ja olla võimetu kindlustama oma perekonda vajalikuga.
  4. Ma võiksin hingata ja keskenduda nende asjade tegemisele, mis mida ma armastan, nagu näiteks toetada inimesi oma läbielatud kogemuste abil. Reisida rohkem niipea kui ma saavutan majandusliku stabiilsuse.
  5. Ma oleksin võimeline elama oma elu vabana ilma pideva muretsemiseta raha pärast. Mu meel oleks rahulikum ja ma suudaksin rohkem pühenduda oma isiklike unistuste ja projektidega tegelemisele.
  6. Ma suudaksin rohkem keskenduda sellele, mida mu teejuhid püüavad mulle näidata, selle asemel, et pidevalt muretseda selle pärast, mida inimesed võiksid minu olukorra peale arvata.
  7. Ma võiksin hakata CV saatma ja lubada Universumil otsustada mis on minu jaoks parim. Kindel teadmine, et mul on stabiilne sissetulek annab mulle võimaluse töötada osaajaga oma projektide kallal.
  8. Ma võiksin vastu võtta selle abi, mida mõned mu sõbrad on mulle pakkunud, kuid ma olen neile ära öelnud, sest olen arvanud, et sellised asjad ei ole minu jaoks.
  9. JAH! Ma näen, et raha ei ole see, mida ma tegelikult tahan. Tegelikult on see meelerahu ja stabiilsus mida raha minu ellu toob. Nüüd kui ma selle olen kõvasti välja öelnud, ma taipan, et raha ei ole selle stabiilsuse ja meelerahu allikas vaid see on meelerahu ja stabiilsuse taju tulemus mida ma suudan endale luua iga päev. See on lausa tunda, kuidas ma olen nii paanikas, et ma lihtsalt ei julge vastu võtta ja lubada ennast aidata, sealhulgas Universumilt. Vaatamata sellele, et ma olen palunud ja küsinud seda abi oma energeetilistelt meeskonnalt.
  10. Ma usun, et raha on hetkel kõikide minu probleemide allikas ja ma olen arvanud, et selle omamine lahendab minu mured.
  11. Ma tahan tegeleda oma unistustega ja ma tean, et sisemine rahu saabub sellest. Ma kahtlen, et isegi kui mulle praegu antaks miljoneid, lõpetaks see minu ärevuse ja puuduse tunnet. Ehk ma suudaksingi neid mõneks ajaks peita, kuid need hüppaks ikka välja, kui mul peaks rahast puudu tulema. Ma olen endale öelnud, et raha saab tulla ainult sellest kui ma teen midagi kirega, kuid kuidas ma saan tõeliselt teada mis on minu jaoks parim, kui mul pole oma sihtmärgi koordinaate? Kuidas ma jõuan selleni kui ma ei usalda Universumit ja olen kangekaelselt kinni vanas käitumise ja mõttemallides?

Vägev, nüüd mine tagasi 5, 6, 7 ja 8-nda punkti juurde ja hakka tegutsema, teades, et sa ei otsi tegelikult raha vaid meelerahu ja vaid Universum saab seda sulle pakkuda juhatades sind läbi joondumiste ja taipamiste resonantsi.

Iga kord kui sa tunned, et langed tagasi vanadesse mustritesse, loe uuesti 9. punkti.

Iga kord kui sa tunned, et langed illusioonidesse, loe punkti number 10.

Iga kord, kui sa unustad, et sa kuhu sa teel oled, meenuta endale punkti 11 ja sinuga saab kõik korda.

Hoia see nimekiri käepärast ja kui vajad, loe seda iga päev. Kuid ära unusta seda, mida Universum sulle täna näidata soovib, selle asemel, et punnitada selle poole mida sa TAHAD.

Selle harjutuse juures on üks huvitav asi. Nimelt annab see võimaluse taibata, et ainus asi, mis sind takistab oled sa ise ja mitte mingi vägi väljaspoolt, isegi mitte see mida te olete endale kinnitanud, et on „vaenlane“, ei suuda teid takistada.

Ükskõik mida te teete armastuse, suhte või mõne muu olukorra NIMEL, siis te taipate, et teie enda meel takistab teil kuulmast ja märkamast neid koordinaate, mida Universum on teile juba ammu anda püüdnud.

Pidage meeles, et võimalusi on piiritult, erinevaid teekondi millest valida on tohutult ja kõik mis teil on vaja teha, on see, et jälgite teeviitasid ja märke oma teekonnal.

Mida puhtamaks olete suutnud teha oma energiamustrid vanadest jääkainetest, seda enam suudate tühistada ka oma vanu „eelistusi“ mis tekkisid teie haiget saanud egost ja mida rohkem te sellega tegelete, seda rohkem annate Universumile võimaluse teid teie teekonnal juhatada.

Teil tuleb vaid otsustada, et olete piisavalt kannatanud ja olete valmis muutusteks, olgu see siis keskkond või kogu maailmavaate muutmine.

Universum hoolitseb ülejäänu eest.

Ma soovin teile turvalist teekonda ja vaimustavat uut seiklust, ning loodan, et te võtate need vastu avalisüli ja usaldusega südames.

Ma saadan teile täna palju rõõmu ja armastust ning loodan, et olete turvaliselt ja kaitstult oma enese südame väes.

Teekonnal,
Ana

Kui tunnete, et tekstid, mida olen tõlkinud teile sobivad ja tunnete, et olete omadega sõlme läinud, siis Ana võtab ka eranõustamiseks inimesi vastu. Et broneerida endale vastuvõtt klikake SIIA

Tõlkis Elle Vihman

Originaali leiate siit: https://www.patreon.com/posts/11-questions-to-28779896?utm_medium=post_notification_email&utm_source=post_link&utm_campaign=patron_engagement

Kõrval | Posted on by | Lisa kommentaar

Tingimusteta Armastuse Eluõppetund

09.06.2019 Elle Vihman

Mis on Tingimusteta Armastus? Mille poolest see erineb armastusest, mis on inimestele pidevaks püüdluseks ja mille pärast paljud lähevad vabasurma?
Millega võiks kõigile arusaadavalt seda kirjeldada?

Lihtne on korrata sloganeid, kuid kui hästi me tegelikult mõistame selliseid mõtteid nagu:
Armasta iseennast!
Kõik on Üks!
KaksikLeegi Teekond on Teekond Iseenese tõelise Minani!
Armastus on ainus elu loov energia!

Kõiki neid võib ja ongi, ka mu enese õpilaste poolt, väänatud egotsentriliseks omandiks. Seejuures on kõik need laused vabad hinnangutest ja omandist. Kõik need laused on inimese sisemised mõistmised iseenese suhtes. Kuid kahjuks ei osata seda enamuses selliselt mõista. Isegi siis, kui seletad lahti ja justkui on selleks korraks selgus saabunud, kuid järgmisel suhtlemisel kolistatakse jälle teiste süüdistamises ja nõudmises, et teised peavad meisse suhtuma selliselt või teistsuguselt.
Tegelikult ei pea teised mitte midagi. Nad on meiega teinud Hingelepingu ja täidavad oma ülesannet meie elus, sest meil on vaja ära õppida seesama Iseenese Tõelise Armastuse Õppetükk.

Ja üks mis kindel, mida rohkem me anname hinnanguid ja eeldame, et teised peavad midagi meie heaks tegema, seda valusamad “tunnikontrollid” selle õppetüki õppimise käigus saavad olema.

Eesti Accessi kogukonnal on ilus liikumine “Vali ennast”. Kõik oleks ju nagu korras, aga kuipalju neist tegelikult teab mis nad tõeliselt on, et seda ennast valida?

Ja nagu eestlasele omane aetakse juuksekarv pooleks ja mängitakse wannabeed. Tähtis on see, et kogukond mind õigeks peab, tähtis on, et kogukond minu püüdlustele panustab. Kui aga keegi hakkab Tõelist Ennast otsima, või püüüab oma eluõppetundi Teadlikult õppida, siis nende tegevus laidetakse maha, sest no ei ole ju ometi õige kui sa oled kõige selle naeru ja rõõmu sees teekonnal iseenesesse. See Teekond aga ei ole sugugi lilled ja liblikad ja “võtmine”, mida see eesti rakuke (osa neist siis) arvab.

Kindlasti ei ole Access Consciousness newage lilled ja liblikad. Raudpolt kindel on see et Access on SUUREPÄRANE TÖÖRIIST, et õppida tundma seda Tõelist Iseennast. Ja mis peamine Access õpetab meid küsima, loobuma hinnangutest ja vastu võtma kõike mis meie ellu tuleb ja on tulemas. See tähendab aga mõistmist, et see mis tuleb, see mis on ja see mis oli, ON ALATI meie enese arengu jaoks.

Miks ma selle teema siia praegu sisse tõin? Lihtsalt olles Jälgija näen ma liiga tihti, kuidas inimesed on loonud Accessist omale uue usu. Täpselt nagu jehhoovakad, samamoodi nagu ekstremaal muslimid. Seejuures on raamat mille järgi kuulutatakse ja usundi algväärtused elu kaitsvad ja hindavad. Kuskohas siis tehakse viga ja algsed väärtused pööratakse pea peale?

Inimeste hirmud. Hirmud loovad meile filtri, kuidas me maailma tajume. See aga ei ole hinnangute vaba filter, vaid jääb ego tasandile. Selle asemel, et õppida mineviku kogemustest ja öelda oma bioloogilisele ajule: “See, et sinul pole kogemust kuidas seda olukorda muuta, ei tähenda, et seda minu jaoks positiivset väljapääsu selles olukorras ei oleks!”
Jah, just! Annad oma ajule käskluse leida need parimad lahendused sinu jaoks. Ja ei ole mingit hirmsat panustamise rallit vaja. Selle panustamisega on see oht, et kui inimene, keda teised oma energeetilise panusega toetavad, oma käitumis- ja mõtlemismustreid ei muuda, siis aitab teiste panus vaid korraks. Edasi töötab ikka inimese enda “kutsumine”. Ja no kui see maha kulub siis hakatakse taaskord teisi süüdistama, et teised on kadedad edu peale ja nüüd “neavad”. Et nagu päriselt? Kahjuks on seda nähtud liiga palju.

Access on energeetiline keel ja elustiil. See on lihtsam versioon Maagiast, millele on hull müstika ümber keeratud. Samamoodi nagu selgeltnägija ja nõid suudab inimest korraks aidata, aga edasi peab inimene ise oma valikuid tegema ja käitumist/mõtlemist muutma, et tulemus oleks püsiv. Just samamoodi peaks ka sellest kogukonnas panuse küsijad mõistma, et neil tuleb endil oma käitumist ja mõtlemist muuta ja et see mida teised panustavad, tuleb neil Universumile ära tõestada. Tõestada just sellega, et muudetakse omaenese vaateid iseenese tõelise mina arengu jaoks. Vastasel juhul muututakse narkomaanideks või siis “barsimaanideks”, sest ise enda biokeemilise masina ja hinge heaoluks ei tehta midagi – ainult nõutakse ja võetakse.

Miks ma selle siin välja toon? Teame kõik kuidas on meedias tohutut kajastust leidnud ebastabiilsete inimeste hirmulood ja Accessi kogukonna maha tegemised. Aga juhtus see puhtalt seepärast, et inimene ise ei tahtnudki areneda. Tema jaoks oli see panus, mida temale anti nagu narkolaks ja lõpuks kui tema muster läbi nähti ja enam ei panustatud, siis läks lahti mustamine ja tööriista halvustamine.

Et see lõik nüüd ei tunduks, et ma kuidagi vähendan seda tööd mida Access Consciousness`vedajad ja tõeliselt sellega tegelejad teevad ja saavutavad, siis olgu öeldud, et olen sellega tegelenud alates 2012 aasta kevadest.

Ma olen saanud väga võimsaid tulemusi sellega nii enda elus kui ka oma hoolealuste juures. See on igas mõistes siiras ja vahetu tööriist. See nõuab ausust sinu enese Kõrgema Mina ees. See nõuab egost loobumist. Ja see Egost loobumine ei ole enda vähendamine. See on ausalt endale otsa vaatamine ja omaenese Varjumina armastamine ja iga otsusega omaenese sisemist Olemit arendamine.

Jahh, me oleme Võlurid ja see tööriist meenutab võlukeppi, kuid Maagia ja Energiad, mis on kokku kirjutatud Access Consciousness´i nõuavad meilt ka vastutust omaenese otsuste ja valikute eest. Kõik on just nii nagu Gary Douglase “10 võtit tõelise vabaduseni” kirjeldab. Mida sa valid, kui sa tead et sa valid 10 sekundi kaupa, et sa võid lahkuda 10 sekundi pärast?
Samas tuleb sellega ka vastutus oma valikute eest. Ego on see mis tahab kohe nüüd ja praegu suurt maja ja palju raha, Ego on see mis nõuab, et teised meid armastaks. AGA…
Kuidas oleks selle kõige loomine alustuseks enda sees, et see mis meie sees, saaks peegelduda meie välises maailmas? Mis oleks, kui me valime LUUA ARMASTUST ENESE SEES? Mis oleks, kui me vailme KÜLLUSE LOOMISE ENESE SEES? See mida ma aga tihti näen on, et soovitakse panust valmis toodangule ja inimene on enda sees tühi ja puuduse energias. Nagu Dain Heer oma 2013 aasta seminaril Tallinnas mainis, et peamine põhjus, miks inimesed on teatud piirkondades haletsusväärses seisundis on vaesuse suhtumine, pidev nälg ja puuduse energia inimeste endi mõtetes.

Ehk siis, selle asemel et jonni pärast, kasvõi “kaamel läbi nõelasilma” teistelt endale kiskuda ja süüdistada omaenese elus olevaid inimesi oma viletsuses ning imeda Accessi Eesti kogukonnast seda “eufoorilist narkootikumi”, peaks iga inimene alustama selle Tõelise Iseenese leidmisega.

Accessi esimese ülesandena anti meile ülesanne avastada iseenese kolm andi. Need annid, mida meie Olem võttis kaasa, et selles kehastuses luua endale vajaminev heaolu. Me oleme need kingitused unustanud. Me ripume jätkuvalt teiste tunnustuse küljes. Samas kui vähendame iseenese vajadusi ja oskusi.

Ja miks imede pärast, peaksid siis teised meid hindama või armastama, kui me oleme seest õõnsad ja ei oska armastada seda algset, Tõelist Iseennast. Koos kõikide oma varjatud külgedega?


Armastus on loovenergia. Ja vaid läbi selle me arendame ennast ja oma keskkonda. Kuid armastus ei ole omastamine. Nõudmine, et teine käituks nii nagu meie eeldame. See ei ole enesevähendamine, et olla teiste silmis omaks võetut.

Paljud ei mäletagi enam mida tegelikult tähendab Tingimusteta Armastus.

Kärsitumad on selle sidunud illusiooniga armastusest ja “kodu mängimisega”, mingi kiindumusega. Ma olen neid hakanud nimetama Tuhkatriinudeks.
MIKS?

Nendel kärsitutel kõlab kõigist läbi suhtumine ainus ja igavesti. Samas unustades, et ehk ongi ainus ja igavesti, kuid niikaua kuni selle ainsani lõpuks jõutakse, on vaja läbida kõik need õppetükid mis selle ainsaga koos olles tapaks ühe või mõlema hinge. Kui need õppetükid on selgeks õpitud, alles siis on võimalik selle “ainsa ja õigega” kooselu. Vastasel juhul on see suhe mõlemat poolt hävitav vägivallaakt.

Tingimusteta Armastuse õppimine käib läbi iseenese tõelise tundma õppimise. Seetõttu olen kahe käega nõus sloganiga “Vali ennast!”
Jamaks läheb see aga siis, kui ma näen kuidas selle kasutamine muudab inimesed egotsentrikuteks ja teistest teerulliga üle sõitjateks.

Psühholoogias ja ka maagias on kena lause “Do no harm, but don`t take any shit!” Ja just selle lause taga on lihtsaim tõde Tingimusteta Armastusest. “Ära kahjusta, kuid väärtusta omaenese piire ja heaolu!”

Seekord siis sellised mõtisklused. Ehk on sellest kasu neile, kes veel püüavad oma vaatenurki kohandada ja õpivad Tõeliselt Ennast Valima ja oma valikute vastutust kandma.

Et mitte enam keerulisemaks minna, siis lõpetan selle looga ja olen tagasi uute kajastustega sellest, mis toimub energiates ja mis võiks anda tuge neile kellega mu kirjutised kokku kõlavad.
Ma tean, et ma pole igaühe maitsele sobiv ja väärtustan siirast ja sügavat enesega tõtt vaatamist pinnapealse ühepäevaliblika lendlemisele. Seetõttu siis loodan et saite täna mingi selguse ja olete turvaliselt ja kaitstult oma enese südame väes.

YksikHunt oma tervenemise teekonnal.

Kõrval | Posted on by | Lisa kommentaar

Puhastustuli vol 3.

Puhastustuli vol3

26.05.2019 Elle Vihman

Taas kord on aeg, kui mul on vaja enese haavu avalikult näidata. Vajadus, mis pole niivõrd nälg kui sisemine käsk, et sellest on kasu veel paljudele, kes kas juhuslikult siia satuvad või siis on minu lugejad olnud läbi nende viimase kolme Teekonna aasta. Jahh! Peaaegu täpselt kolm aastat, on sellest päevast, kui mulle hakkas meenuma, kes ma olen ja et minu elus on mees, kellega olen peaaegu kolmkümmend aastat tagasi, peaaegu, et käsipidi kokku läinud. Ja kuidas nüüd on ilmnenud, et kõik mida ta siis rääkis on tänaseks tõeks saanud (ok, mitte päris kõik, osa on veel tulemas).

Täna kolm aastat tagasi oli samasugune päikesepaisteline päev ja isegi samamoodi jahe. Kui korraga, nagu haamriga otsa ette, lajatas nägemus väikesest mustasilmsest ja lokkis juustega poisikesest, kelle pilgus oli niipalju kavalust, armastust ja enesekindlust, et minus tõstis pead teismelise ülbus.
See oli algus minu elu kõige olulisema õhtu sündmustele. Õhtu ja sündmused kustutas ta minu mälust nii, et juba järgmine hommik ei mäletanud ma mitte midagi sellest, et meil oleks olnud seal peale meie enda väikese seltskonna veel punt poisse ja nendega kaasas pisike poisinaga, kelle silmades paistis Universum.

See kauge õhtu meenus mulle kild haaval. Iga killu vallandajaks oli juba täiskasvanueas selle kalli Kaksikuga ühte ruumi sattumine ja teineteisele silma vaatamine. Ja tegelikult ei tahtnud ma täna sellest kirjutada.

Juba mitu nädalat jõuavad minuni inimesed, kellele on praegune aeg olnud keeruline. Seda mitte ainult selle füüsilise reaali murede ja probleemide tõttu vaid see jabur kuklas tuksuv raskus ja kummalised meeleolud millega ei osata midagi peale hakata. Enamuse juures sain alati taju, et selleks nädalavahetuseks, täpsemalt tänaseks leiavad pinged oma lahendused ja inimesed saavad oma emotsioonide ja tunnetega taas sõbraks.

Mis mind aga ennast täna kirjutama ajendas oli see, et nüüd maandusin ma ise sellesse hullumeelsesse depressioonilaadsesse, kõigele käega löömise tundesse. Võimalik, et kuna nüüd on ülejäänud suutnud läbida puhastustule, on mul võimalik ka ise sellest läbi minna.
Või lihtsalt sai minu enese taluvuse karikas täis ja nüüd on aeg puhastustuleks. Selleks kõvaketta defragmentatsiooniks, selleks süva-inventuuriks ja kapi-tuulutuseks, et uus infopakett mahuks kõvakettale ja suudaks ennast installida minu süsteemidesse rakutasandil.

Mis on “Puhastustuli”? Olen eelnevalt mitu tõlget teinud sellel teemal. Tänane on kõige selle järjekordne kordamine. Olen uutele tulijatele alati rõhutanud, et Teekond Iseenesesse on nagu teekond Põrgu ja sealt tagasi võitlemine, seda kolm korda järjest. Relvadeks vaid sinu enese küüned ja hambad ja tohutu sisemine teadmine, et see on vaid järjekordne hetk selles teekonnas, millest tuleb läbi raiuda, et edasi minna ja luua oma elu just selliseks nagu me soovime. Üks nendest tõlgetest on siin

Puhastustuli – Energeetilise ruumi puhastamine, et võtta vastu saabuvaid uusi energiaid ja lubada oma teekonnale rohkem vaimseid arenguid. Vabanemine emotsioonidest ja mõtetest, millest olete praeguse arengutasemega välja kasvanud.

Mitmendat korda ma ise seda läbin, enam ei mäleta. Vol 3 on pealkirjal seepärast, et sellena see tundub. Kolm on ettevalmistuste lõppemine ja tõelise töö algus. Number 4 kannab eneses töötegemist ja keskendumise energiat. Eest keeles on vanasõna “Kolm on kohtu seadus”, samas inglise keeles kõlab see paremini “Three time is a charm!” ehk siis kolmandal korral on edu kindlustatud.

Millised on siis need sümptomid, et taas on aeg, mis tuleb lihtsalt üle elada, sest füüsilises reaalsuses on ju kõik korras. Alustame sellest, et tegelikult on tunne, nagu hakkaks haigeks jääma. Ei ole ei palavikku ega füüsilist valu aga selline vaevu liikumine, justkui peale korralikku joomingut hommikune pohmakas. Kassiahastus ja parema meelega keriks ennast teki sisse ja vahiks kaminatuld.
Lihtsalt selleks, et lasta maailm oma kiirustamises edasi liikuda. Selleks, et astuda välja oravarattast, mida nimetatakse reaalseks maailmaks.
Lisaks jõuetus midagi teha ja üsna selgelt tajutav unisus. Ehk siis diagnoos: Pohmakas või gripieelne seisund 😛
Ja tegelikult ei kumbki neist, vaid energeetilise prahi kokku rookimine ja põletamine puhastustules. Purgatory – kristlastele tuttav väljend Põrgu eeskoja suurte tulekatelde kohta. Tõelisuses aga loomulik arengu osa vaimse arengu ja kasvamise teekonnal.

Et seda veidi paremini selgitada, siis Puhastustuli on nagu teismeiga. 🙂 Me kõik mäletame, kuidas mingil ajahetkel muutusid vanemad justkui iganenud rahvakilluks, kes meie vajadusi ei mõistnud ja kelle vastu me iga hingetõmbega võitlesime. Siis ühel hetkel, kui olime suutnud teismeea ülesande täita, mõistsime, et meie vanemad andsid meile meie eluks ettevalmistusse suurima panuse.

Just sama on praegu vaimse arengu Puhastustulega. On olemas lapse arengupsühholoogias teooria, et enne igat uut astet peab laps lammutama laiali selle mille on õppinud eelnevalt, et siis tõusta kõrgemale, kasutades just neidsamu laiali lammutatud tedamisi, et olla edukas oma järgmises arenguetapis.
Kui ma nüüd väga puusse ei pane, siis oli selle teooria loojaks Piaget. Tema loogika kirjeldas olukorda selliselt:
1. Lapsel on algselt olemas mingi käitumismuster. Ta käitub vastavalt sellele ja avastab maailma.
2. Käitumismuster on sama, kuid lapsel on kogunenud kogemusi, mis muudavad olemasoleva mustri jõuetuks. Tekib nn mäss kõige selle osas, mida see muster esindab. Laps lõhub selle mustri, et saavutada järgmine aste.
3. Eelmine muster on lammutatud ja lapsel pole enam piiravaid raame, see omakorda võimaldab “lennata” ja tõusta järgmisele tasandile.

Ehk siis Puhastustuli on seesama teine etapp arengu astme tõstmisel.

Täna hommikul öeldi mulle nii kenasti, et see praegune etapp paistab nagu ma sünniksin praegusel hetkel. Tõsi ta ju on. Vana muster on lammutamisel või juba lõhutud ja kohe liigume edasi järgmisesse etappi. Aitäh Pille 😉

Ja et mitte erineda oma blogi tavapärasest teemast, tulen jälle oma Kalli Kaksiku juurde.
Peamiselt seepärast, et on tekkinud üldine arvamus, et KaksikLeegid ongi õnnetud ja depressioonis ja tahavad ennast ära tappa, sest nad ei saa suhet 😛

Tegelikult on see hoopis nn Tuhkatriinude saatus, kes arvavad, et füüsiline kooslus on ainuvõimalik Suhte liik. KaksikLeegid on pikalt enesetervendamise teekonnal ja mida kiiremini suudetakse mõista, et peamine on iseenese tervendamine. Seda kiiremini liigutakse oma KaksikLeegiga joondumusse ja siis saab teoks ka füüsiline kooslus. Niikaua aga ollakse seotud energeetiliselt, vaimselt.

Praegu tõin selle sisse just selle tõttu, et pole oluline, et ma hetkel olen Puhastustules. Minu Kaksik on mentaalselt minu kõrval. Ma tunnen ta lähedust ja emotsioone iga sõna juures mida ma siia kirjutan. Aitäh Sulle mu Kallis Hing!
Läbi selle kirjutise oled mind juhtinud ja minu põlemine on kulgenud pehmemalt.
Vahest on tunne, et me põleme korraga, siis jälle, et toetame teist tema Puhastustules.
Kaks on Üks ja see on olukord mida enamus vana mõttemustri kandjatest ei mõista.

Jahh, see on vahest hulluks ajavalt väsitav. Nagu ka täna minu enese taju ja tunnetus. Tajuda tema lähedust, kuuldes oma peas muusikat, mille sõnad edastavad sõnumeid. Tundes, kuidas ta kurvastab, sest ma olen valmis loobuma ja vaatamata sellele on ta kohal ka kordab:
“Me saame sellest koos üle!”
Saamegi.
Ja ka mina saan õhtuks oma killud vannitoa põrandalt kokku korjatud ning kokku liimitud. Püsti tõustud, et uuele nädalale vastu minna taas selle SuperNaisena, kelleks ma olen läbi selle teekonna kujunenud. Seda selleks, et edasi liikuda oma SuperMehe kõrval, meie ühise missiooni täitmisel, füüsilise koosluse joondumusele.

Millised on veel võimalused?
Soovin, et oleksite kaitstud ja turvaliselt oma enese südame Väes.

YksikHunt oma tervenemise teekonnal.

Kõrval | Posted on by | Lisa kommentaar

See mida me tahame kõige rohkem …

19.04.19 Elle Vihman

Miks me kardame ennast tõeliselt jagada? Ma ei pea siin silmas tavalist intiimsuhet või mugavusest loodud suhtekesi. Järgnev saab olema segu isiklikest taipamistest, hetke energiatest ja Ana Souto videokõnedest. Niisiis, hüpake paati ja purjetame sellele tormisele merele, mida nimetatakse vaimne teekond.

Kuna ma töötan inimestega ja mingil kummalisel põhjusel olen jätkuvalt nende silmis rohkem psühholoog ja hingehoidja kui psühholoogid, kellega neil on olnud võimalust kohtuda, siis avatakse mulle oma hinge salalaekaid. Ei ma ei hakka neid laekaid siia jagama, küll aga teen ühe huvitava tähelepaneku. Aga selleni läheb veidi aega.

Alustuseks jagan siia oma enese maavärinalaadset taipamist. Mida olen küll ka ennegi märganud kuid viimastel nädalatel lajatas see teadmine nagu sepavasaraga. Kas sellest ka lõpuks midagi uut areneb, on näha siis.

Nimelt, minu rakuteadvuseni jõudis teadmine, et me kardame kõige rohkem seda mida me tõeliselt tahame. See lauseke on sotsiaalmeedias mitmel erineval kujul liikunud. Ja kas me ka tegelikult selle tõelist mõtet taipame?

Aga alustame siis kaevumist. Me tahame ja vajame, et meid hoitaks ja hinnataks sellistena nagu me oleme. Onju?
Aga kas me oleme võimelised seda tõelist ennast oma lähedastega jagama?
Tihti arvatakse, et see tõeline mina ja selle väljendus saab olla sellises kohas, kus saab olla labane ja räusata ja teisi maha teha. See siis ühiskonna arvamus, et kodunt väljas käitutakse väljapeetult aga koduseinte vahel ollakse nagu türann.

Aga kas see lärmakas ja kõiki endast eemale peletav tegelane ikka on TÕELINE MINA?
Tegelikult on see kaheaastase lapse enesekehtestamine, et saaks ometi olla omaette minaise, sest kui ümber on teised siis ei saa olla päriselt nii nagu hing vajab.

Läheb jaburaks?

Aga mõelge nüüd kaasa. Miks sellised lärmakad tegelased seda nimetavad “ma olengi selline, võtke või jätke”? Nad esitavad ultimaatumi, et neid rahule jäetaks. Nad tahavad tekitada barjääri enda ja teiste vahele, sest “teised” tahavad ju alati midagi mida neil pole anda – või mida nad pole veel iseeneses õppinud üles leidma.

Sellele pildile vastukaaluks teine äärmus.
Me tahame midagi nii hirmsasti, nii hirmsasti et hing jääb kinni ja me oleme valmis selle eest surema. Ja kui on võimalus seda saavutada (oma emotsioonide mõistmine, kohtumine inimesega, kohtumine ihaldatud töökohaga jms), siis on meil korraga paanika, raev, pisarad sest meid halvab hirm võimaluse ees, et me lõpuks saamegi selle mida ihaldame. Me ei tea kuidas olla, sest siis pole justkui enam kuhugi püüelda. Kuidas saab veel paremaks minna kui see?

Kas tekkis mingi selgusemoment hirmu ja armu seosest?
Aga sukeldume siis suhetesse.

Me arvame, et me kardame intiimsust (mitte seksi või koos olemist), me kardame kaotada oma vabadust, oma iseolemise võimalust.
Me arvame, et me peame olema kogu aeg täiuslikud oma kaaslasele.
Aga kas me oleme kogu aeg täiuslikud iseenesega? Kas me oleme kogu aeg positiivsed naerupallid, kas me oleme kogu aeg lakutud-lakitud-klanitud? Ei ole ju!

Me oleme vahest kõigest tüdinenud, me ei taha kedagi näha ega kuulda, me oleme hommikuselt tõredad ja võime lohena teistel päid hammustada. Ja eks igaüks teab ise millised nad on siis kui neil kõigist ja kõigest kõrini on.
Teisalt on meil ka olemas see überpositiivne ja lendlev pool mis ka läheb vahest üle võlli ja mida ühiskond peab narkojoobele sarnanevaks. Ja see kõik oleme meie ISE. Aga miks me kardame seda tõelist ennast näidata oma kõige kallimale? Sellele, kelle kätte võime usaldada oma elu, teades, et seal on see kaitstud. Miks kardame aga oma kõige kallimale näidata neid torisevaid hommikuid, neid maailmapeale vihastamisi?
Sest meil on juba kogemus, et kui püüame olla tõeliselt meie ise siis ajame inimesed endast eemale. Kartes kaotada aga seda kõige kallimat oleme valmis põgenema (ka tema peale vihastamine on põgenemine), sest lihtsam on ju olla see kes suhtlemise lõpetab kui taluda taas kord olukorda, kui oleme need kelle juurest ära mindi.

Ja see tekitab hirmu. Me igatseme ja ihaldame olla oma kõige kallimaga – olgu see siis noorusearmastus, hingesugulane või KaksikLeek, kellega on tegelikult meil üks olem. Igatseme, aga kardame sellele tõelisele kaaslasele näidata oma haavatavust. Seda verisulis linnukest, mis me oleme kõikide nende maskide all mida oleme hakanud kandma, et olla “normaalsed” ühiskonna silmis.

Kui sa oled siia sündinud, siis ei ole vahet kas su vanemad sind siia tahtsid või ei, oled sa siin VAJALIK. Sinul on EESMÄRK luua maailma ja sa oled Universumi oluline osa.

Järgnev tuleb nüüd laste ja lapsepõlve traumade teemal. Tehniliselt on just lapsepõlves meie hirmude peamised põhjused. Tihti õigustavad inimesed oma käesoleva elu olukordi just väidetega, et nad ei saagi midagi muud olla kuna:
Minu kodus oli alkohol …
minu kodus ei olnud armastust …
ma ei saanud lapsena seda mida ma tahtsin …
minu kallal vägivallatseti …
mul ei olnudki kodu, ma olin lastekodus …
ma olin tänavalaps …
…..

Ja veel palju põhjendusi, miks ei suudeta oma elu ise juhtida. Ei taheta ise juhtida, oleks õigem öelda.

Aga võtame nüüd veidi teise vaatenurga.
See, et me oleme praegu siin, selles ajahetkes, selliste taipamistega on võimalikuks osutunud vaid tänu sellele, et me OTSUSTASIME tulla siia maailma, sellesse kehastusse. Väljusime ÜKS olemise Allikast ja kehastusime, et saada kogemusi ja õppida.
Labaselt öeldes, meil hakkas Olemitasandil igav ja me tulime veidi individuaalsesse kehasse mängima. Mängida saame aga just niikaua, kuni meie biokeemiline masin (meie keha) on töökorras. Selleks, et tõeliselt oma tuleku eesmärki täita on meil vaja teha kahte asja:
1. Hoida töökorras oma biokeemiline masin
2. Õppida meenutama oma õppetükke ja neid lahendada
Esimene annab võimaluse olla ja õppida, teine annab võimaluse naasta Allikasse.

Ehk siis kõik need justkui halvad kogemused olid vajalikud, et me hakkaksime taipama.
Sujuvas mugavustsoonis ei õpi me aga midagi ja seda põhjusel, et seda ei ole ju vaja. Kõik on niigi mõnus ja mugav. Kuid hinge seisukohalt mandume lõpuks kosmosetolmuks.

Läks hirmust veidi kaugele see lugu meil, kuid idee ongi see, et inimesed kardavad muutusi. Olgu see siis ka muutus paremuse poole. Ikkagi on see muutus ja seda ei soovita, sest see on uus ja teadmatu. Teadmatus on aga hirmus koll mis lõhub ära rutiinid.

Niisiis, süüvige iseenesesse, leidke need kohad, mis on teis kasvatanud hirmu ja laske nad vabaks. Laske vabaks see hirm muutuse ees ja võtke vastu Teadlikkus, et kõik mis elus on toimunud, on selleks, et te saaksite areneda parimaks võimalikust versiooniks iseendast.

Ka minus on omad hirmud ja mu kallis KaksikLeek teab nende olemasolu kõige paremini. Isegi paremini kui ma ise vahest. Ja alguses välja toodud Tõelise Intiimsuse hirm on ka meie vahel. Julgeda näidata oma Kõige Kallimale ka oma varjupoolt, mitte ainult seda roosat ja sätendavat mida me arvame, et nad näha tahavad. Selleks, et Luua tõeline suhe peavad partnerid usaldama teineteist piisavalt, et julgeda olla tõeliselt siirad oma vajadustes ja tunnetes.
Siirus, Julgus, Usaldus, Ausus iseenese ja oma partneri ees.

Tundub, et tänaseks sai edasi antud see mõtetemöll, mis töö kõrvalt on oma elu hakanud elama.
Ahh jaa, oleksin unustanud. Nimelt on praegu taaskord käes see aeg kui tavapärasesse tervisesse võib lüüa ebatavalisi rikkeid, mis med. aparaatidega pole tuvastatavad. Nägemise ajutine kadu, ootamatud kõrged palavikud, mis ei allu ravimitele, “lendamine” lendamise tunne ja maa jalgade alt kadumine. Et siis rahu ainult rahu! Kõik see on mööduv ja vajalik vanade jamade läbi põletamiseks rakutasandil.

Teadlikku lähenemist oma tervisele ja oma vaimsele arengule.

YksikHunt oma tervenemise teekonnal.

Kõrval | Posted on by | Lisa kommentaar

Noorkuu Jääras

Tänaseni liikusime me läbi energiaportaali, mis käivitus märtsi täiskuuga ja me liigume edasi kuni 19.aprillini, ehk siis järgmise täiskuuni.

See Noorkuu on Teekonna keskpunkt ja see on see hetk, kus meil tuleb otsustada kas me oleme valmis selleks, et kogeda uusi asju.

Võibolla me tunneme seda oma eludes. Võibolla me tunneme vajadust lahti lasta oma piiratud uskumustest või likvideerida kõik blokeeringud, mis mis paneb meid tundma nagu mädasoos. Sellel ööl, kui noorkuu loob ennast Jäära tähemärgis, antakse meile võimalus omaks võtta uued olemise viisid või jätkata liikumist läbi energiaportaali, seda selleks, et me saaksime kasvada, uueneda ja areneda.

See aeg, kui Noorkuu on Jäära tähemärgis on parim aeg püstitada eesmärke, luua, külvata seemneid või soovida. Jäära märk on tuline ja see esindab tegevust ja juhtimist. Selles perioodis on energiad alati üliintensiivsed just seesama intensiivsus ja pinge aitab aga meil liikuda oma soovitud elu suunas.

See periood, kui Noorkuu on Jääras on väga hea aeg saata oma soove universumile.

Kuigi on öeldud, et see on Noorkuu kingitus, on see ka just see aeg kui tuleb energiatele läheneda veidi teisiti. Raskused tekivad meie tulevikukohaste unistuste ja loomiste osas. Nimelt takerdume me selles osas enamasti oma ego lõksu.

Sellel 3D teekonnal on füüsiline ego sama tähtis kui hing, kuid praegu on see aeg kus meil on võimalik tasakaalustada oma sisemised kaalud. Meie valemisse saab lisatud uus muutuja, et me saaksime selgemaks kuidas me saame oma hingemissioonile alistuda lihtsamalt. Tegelikult ongi teekonnale alistumine just usaldus, et meie isiklik Olem on meie teeraja lahti teinud juba enne seda, kui meie sellesse kehastusse maandusime.

Kuupimeduse ajal palutakse meil jätta oma ego ja isekus kõrvale ning alistuda teekonnale. Meie Kõrgem Mina juhatab meid, et me joonduksime oma enese Jumalikkusega ja isegi uskuda seda, et kõik mis peab toimuma on meie poole teel.

Enam pole põhjust jalgu trampida ja vastupanu osutada.

Lihtsamalt öeldes, on praegu see aeg, kus me saame langetada oma mõõga ja vabaneda Sõdalase rüüst. Just need asjad, millega tihti just Jäära seostatakse ning lubada enese Jumalanna ja pehmema poole ilmumist oma suhtumistesse ja ellu.

Jäära maskuliinne pool julgustab meid seadma eesmärke, soovima soove tulevikuks ja võtma vaheesmärke, millega me saame sammukese oma soovitu suunas liikuda. Kuid naiselikum pool julgustab meid joonduma, liikuma koos vooluga ja usaldama, et kõik mis on meie jaoks varuks, tuleb meieni suurima kerguse ja rõõmuga.

Noorkuu selle seisu ajal on meil kaval taibata, kus me saame oma ego täis soovidele vastu seista. Me peaksime endalt küsima, kas see, mida me tahame on meie hinge vajadus või on see lihtsalt ego loodud illusioon.

Selles ei ole mingit arvustamist, vahest on meie ego tahtmiste täitmine kinni paljudes põhjustes ja kui me tajume, et see on just sellel hetkel õige tegu, siis me ka taipame, et vaatamata ego tahtmise rahuldamisele me saame jätkata oma Hingevajaduse eesmärkide täitmist. Ja ei mingit enesesüüdistamist selle juures.

Me võime teha kõike, mida me peame tegema.

Muuseas, see kui me vahime enesesse ja kahtleme oma eesmärkides võib olla märgiks, et meil tuleb ka nendest eesmärkidelst lahti lasta. Seda selleks, et ka nende nimel töötada. Kui me ei ole fikseerunud tulemusele, avame võimalused selle eesmärgini jõudmiseks muid kanaleid pidi. Võibolla vajavad need eesmärgid lahti laskmist just seetõttu, et muutuda rohkem loomulikeks, voolavateks. Võibolla on aga on need hoopis meie edukust takistavad – olgu siis eesmärgile (selle sama eesmärgi) jõudmist või meie antud hetke arengut takistavad.

Tegelikult on selle Noorkuu pimedas hetkes vajalik süübida iseenesesse, et taibata kuhu meid juhitakse meie enese ülimina poolt. Meil tuleb taibata seda, kuidas meid julgustatakse alistuma omaenese teekonnale ja külvata seemneid, et joonduda omaenese kõrgema Tõe ja Teekonnaga.

Meil tuleks paluda Universumi juhendust, et mõista mis on see parim teekond meie isiklikule hinge arengule.

Meil tuleb usaldada oma Kõrgemat Mina, et sellel on meie jaoks alati plaan ja see teab kuhu meil tuleb minna.

Me ei tulnud siia kehastusse tühjade kätega. Meie juhendiraamat ja meie Olem on jätkuvalt meiega, see on meie sisu, mis peitub meie kehas ja see teab kõiki detaile ja sõnu. Kuigi meie teadvus ei suuda meenutada detaile on meie Teadlikkus see, mis meid juhendab ja meil tuleb vaid usaldada omaenese intuitsiooni. See on meie teejuht.

Me peaksime eksperimenteerima oma eesmärkidest ja unistustest lahti laskmist sellel noorkuul ja lihtsalt alistuma teadmisele, et kõik mis meiega parajasti toimub on meie enda parima arengu ja tuleviku hüvanguks.

Me võiksime panna käe oma südamele ja paluda Universumit meid juhatama. Me võiksime paluda, et see valgustaks meile seda õiget teeotsa. Me võiksime lasta lahti oma kramplikust eesmärkidest ja unistustest kinni hoidmisest ja paljuda juhatust oma enese Kõrgemalt Minalt.

Tõlge originaalist
https://www.ibelieveinmothernature.com/my-world/tonights-new-moon-is-all-about-power-prepare-for-new-beginnings/?fbclid=IwAR1r75wbTdzUYQMw94hS1bgdT6KlVgzh_wBumVAxu8B0TUEAfiDPqInCpqo

Tõlkis Elle Vihman

Kõrval | Posted on by | Sildid: , | Lisa kommentaar

Hingekarje

12.03.2019 Elle Vihman

Paistab, et on tulnud aeg avaldada see minu enese teekond. Teekond mida olen käinud tänaseks päevaks juba veidi üle kolme aasta.

Minu KaksikLeegi Teekond. Teekond Iseenese juurde, Teekond iseenese Olemi taipamisteni ja hingemissiooni sügavatesse detailidesse. Teekond Tingimusteta Armastuse meenutamisesse ja selle praktiseerimisse. Teekond, mis lühidalt kokku võetuna on olnud nagu teekond Põrgu, sealt enese välja võitlemine vaid küünte ja hammastega. toetuseks vaid jabur teadmine, et see on tervenemise teekond.
Ja nii kolm korda ühtejärge.

Kaksikleek – mis imeloom see on? Olen kohanud kirjutisi, kus püütakse see muuta kaksikhingeks või sugulashingeks või hoopis millekski muuks ja kõik selle nimel, et see ometi oleks kiire võimalus tanu alla saada ja teha seda harmoonilise jumaliku suhte lubaduses.
KaksikLeek on ÜHE Olemi, ehk siis esmakehastuse pooldumine kaheks kehastuseks, hingeks kui soovite, et need rändaks erinevates maailmades erinevates masinates, anumates või nagu ma olen oma tõlgetes ja kirjutistes nimetanud “biokeemilises masinas” – meie selle reaalsuse kehas. Juhtus see aga seetõttu, et hingemissiooniks ettevalmistuseks oli vaja läbi elada kaks korda niipalju kehastusi, kui oleks olnud võimalik ühekordsete kehastustega.

Et läks juba hullult keeruliseks, onju?

Et kõik päris algusest peale üles tähendada tuleb mul ajaloos tagasi minna kolmkümmend aastat. Kui ühel teismeliste neiude sünnipäeval oli ka punt noormehi, kelle hulgast ühega oli kaasas kümne aastane sugulane. Pisike poisinaga, mustade silmade ja närvi ajava enesekindlusega.

Need silmad, need silmad, need võitsid minu südame. Kuid kuna olin sel ajal ikkagi juba “noor naine”, nii me tüdrukutega endid sel ajal nimetasime, siis ei saanud ju olla mitte mingit võimalust, et 7 aastat noorem poiss võiks tõsimeeli rääkida armastusest, abielust minuga ja elust kolmkümmend aastat hiljem.

Vaatamata sellele, et minu keha ja minu hingeosa ta ära tundis kui ühise Olemi teise kehastuse, olin ma selleks hetkeks kinni keeranud oma sünnipärase maagia ja imedesse uskumise. Ma naeruvääristasin igat ta sõna ja väidet. Ma olin valmis ta sealsamas pooleks murdma. Ainus, mis mind tagasi hoidis, oli ta vanema sugulase sõnad, et see poiss oli sellel õhtul esimest korda pikemal jalutuskäigul ilma ratastoolita. Ma ei tahtnud olla see, kes ta uuesti sinna saadab.

Mis pani mind teda justkui tühja koha pealt tappa tahtma?
Ego. See uhke ühiskonnanormides kinni olev mässav teismeline. Omast arust juba täiskasvanu, kellele oli vastuvõetamatu mõte, et keegi võiks teada tema elust rohkem kui ta ise ja et potentsiaalne abikaasa on temast seitse aastat noorem. Kõige tipuks aga enesevihkamine, sest keha reageeris “lapse” puudutusele juubeldusega, äratundmisega. See puudutus äratas Naise, kuid teismeline minus reageeris sellele raevuga, sest see oli justkui reetmine. Ma olin kaotanud kontrolli oma keha üle. Ajab ikka tigedaks küll ju 😛

Kõik see, mida ta sellel õhtul rääkis minu elust, minu tööst, minu välimusest ja isegi minu riietuse ja ehete detailidest sai kolmkümmend aastat hiljem tõeks. Nohh, veidi varem, sest kõik need kolm aastat olen järjepanu tema silma alla sattudes avastanud oma mälestusi just detailide osas.

Lihtne oleks ju väita et see oli mu enese programmeering, sest ma jäin sellesse kinni kui ettekuulutusse. Jah. Ma nõustuksin sellega, kui poleks olnud veel ühte seika. Nimelt ei meeldinud mulle sugugi osa sellest nn ettekuulutusest ja kui ta sugulane poleks meil silma peal hoidnud, oleksime teineteisele kallale karanud ja ma oleksin võinud talle väga haiget teha, füüsiliselt. Tema avali südamele ja hingele olin ma juba niigi hävitava löögi andnud. Piltlikult öeldes trampisin poriste saabastega sellel avali armastust täis südamel.
Vaatamata kõigele, mida ma talle tegin, leidis ta eneses mehisust ja tuli sel õhtul veel korra mu juurde. Pakkudes, et võib selle ettekuulutuse mu mälust kustutada.
Uskusin ma siis jahh seda. Isegi kui uskusin, ei saanud ju see haavatud teismelise ego seda tõena võtta ja ma käratasin taaskord julmalt ja üleolevalt, et kui ta on nii kõva mees omast arust, siis kustutagu ta ennast ka minu mälust ära.

Ja seda ta ka tegi. Päriselt. Nii päriselt, et järgmisel hommikul kui piigad minu käest küsisid pisikese vene poisi kohta kellega ma olevat kakelnud nagu vana abielupaar, siis vaatasin mina mõttelageda pilguga neile otsa ja nad vaid küsisid “Sa nagu päriselt ka ei mäleta?” Aga minu mälus polnud peale seda hetke, kui me läksime toast õue jalutama, enam kildugi. Järgmine pilt oli see kui hommikul ärkasin.

Selle mälu kustutamisega kadus minu mälust ka tädi juures käies kohatud väike ratastoolis naabripoiss, Kadus Kiievis vaateplatvormil kohatud mustasilmne ratastoolis olev pisike fotograaf, kes ka mind seal oma kaamerasse püüdis. Kadus veel palju tillukesi mälestusi, kus üheks osaliseks oli seesama mustade silmadega poisinaga, kes oma puudutusega äratas plika kehas Naise.
Kõik mälestused, mis isegi praegu veel järjekindlusega nagu puzzletükid mulle pildikestena meenuvad, suutis ta ära kustutada ja endas hoida, et väga palju aastaid hiljem neid mulle tagasi hakata andma “infopallikestena” iga kord kui me juhtusime teineteisega territooriumil kokku ja teineteisele silma vaatasime.

Sellel saatuslikul peoõhtul vandusin, et ma loon ise oma saatuse. Ja tegelikult lõingi, niipalju kui see ühiskonna raamide ja perekonna vaatenurkade rägastikus sai loomine olla. Ma teadsin ette mida mul on vaja teha, kes on viimane mees minu elus ja mida ma saavutan. Ja 45 aastaselt oli see kõik olemas. Ma olin valmis lahkuma. See võimalus mulle ka pakuti.

Samas olin sattunud kokku Accessi tiimiga ja Dain Heer oma Tallinna seminaril küsis ühelt surmavalt haigelt kuulajalt mõnes mõttes julma küsimuse.
“Mis sind siin veel kinni hoiab? Miks sa ei lähe juba ära, kui sa leiad, et sul oleks teisel pool kergem?”
Kogu saal ahhetas, kuidas? kuidas tohib nii üldse öelda?
Samas seletas ta selle ka lahti ja mina vajusin omadesse mõtetesse. Ja kui oli küsimus saalile, et kas siin on veel keegi kes tahab ära minna, siis miks te veel ei lähe? Ja mõte mis tõusis minu peas oli: “Ei! Kurat küll, ma ei taha veel ära minna. Mul just hakkas põnev!”
Mul oli uus töökoht, ma tegin tööd mis mulle meeldis. Mul oli Meeskond, kellega tundsin ennast ühise rusikana, kellega võisime minna kasvõi vanakuradi endaga vastamisi. Mul oli noor ja kena Juht, kes tekitas minus turvalisuse ja hoituse taju. Ma ei tahtnud enam ära minna.

Paar aastat hiljem oli minu “surmahetk”, see koht ajas ja ruumis, kus ma võisin lahkuda. Kuid ma olin selle lahkumise ümber otsustanud sealsamal iseendaks saamise seminaril.
Peale seda hetke äratas mu lapsepõlvest pärit väike mustasilmne poiss mind minu KaksikLeegi Teekonnale.

Selleks ajaks oli sellest poisinagast kasvanud minu silmis igati austatud Juht, juht ja liider suure tähega. Juht, kelle asemele minu silmade ees pidevalt tekkis keegi väike mustade silmadega käharpäine poisinaga. Need nägemused häirisid mind. Häirisid, sest ma ei saanud aru miks ma näen oma Juhis last ja samas olin ma täiesti kindel, et ma pole selle Mehega mitte iialgi enne oma elus kohtunud.

Olin kindel, kuni lapsepõlvemälestus hakkas kildhaaval meenuma.
Ja see ei olnud meeldiv protsess. See täiskasvanud versioon temast oli minu jaoks muutunud juba inimeseks, kelle kätte ma võin ilma igasuguse kahtluseta anda oma elu.
Ja siis meenus minu enese käitumine temaga lapsepõlves.
Mul oli häbi, ma põgenesin. Ma ei suutnud uskuda, et ma olin sellele inimesele kunagi ammu nii julmalt haiget teinud.
Minu mälestuse avamine ja minu Teekonnale käivitamine oli teine, väga paljuski sarnane peoõhtu, kus ta mulle taaskord pakkus oma südant avatud pihkudel ja millest ma taaskord üle jalutasin ja taas suutsin talle haiget teha. ….

Sellele järgnes kolm aastat telepaatilist suhtlemist. Telepaatilist seepärast, et reaalselt teineteisega rääkimine muutus iga minu poolt meenuva mälestuskilluga üha võimatumaks.
Meie viimane reaalis kohtumine päädis sellega, et ma ei suutnud enam aru saada mitte ühestki sõnast mida treener ütles. Samal ajal kui ta rääkis minuga eesti keeles. Aju jooksis sedasi sõlme, et hea kui hingata veel suutsin.
Tema hääl kriipis metallselt, olgugi et püüdis pidada oma tavapärast lõbusat omamehelikku vestlust minu treeneriga.
Tavaliselt oli see hääl karm aga turvaline ja pehmelt nurruv. Minuga rääkides aga hoopis pehme ja siidine, nii et minul “aluspesu hakkas seljas pöörlema”. Kui poleks olnud minu vaatenurka, et kolleegiga ei ole mitte mingeid isiklikku laadi suhteid, siis oleks tal olnud jube kerge mind ära rääkida. Aga minu jaoks oli selline käitumine tööl täielikult välistatud.

Tänaseks olen temaga Koosluses. Energeetiliselt, vaimselt telepaatiliselt ja mõnes mõttes ei ole enam vahet kus lõppen mina ja algab tema. Samas kui me oleme mõlemad saavutanud terviklikkuse iseeneses. Ma olen õppinud teda armastama ilma tingimusteta. Ilma omastamata. Ilma soovita, et teda “kodustada”, sest ma ei suudaks ise elada puuris/vangistuses/omastuses. Minu jaoks saab füüsiline koos olemine olla vaid mõlema osapoole soov ja panus luua ühist tulevikku.
Tema on minu jaoks alati olemas. Alati on ta suutnud mu probleemid kõrvaldada nii, et mul pole aimugi kuidas ta seda tegi või kas ka reaalselt kellelegi mingi käsu on andnud. Samas piisab mul temale oma muret kirjutada, kui see hajub, see olukord muutub ilma, et peaks kuskil eriti kurjaks saama.

Kaks on ÜKS ja kaks terviklikku energeetilist hinge moodustavad harmoonilise koosluse. See saab teoks just siis, kui kõik vanad haavad, võõrad dogmad ja vääruskumused saab enestes tervendatud, alles siis on need kaks terviklikku osa valmis moodustama Liidu, et jätkata seda teekonda siin maamunal ühiselt teineteise kõrval ja käevangus minnes.

Järgnev video on üks paljudest märgilistest lauludest, mis on mulle mu Teekonnal sõnumeid toonud. See konkreetne on Venemaa 2019 aasta Eurovisiooni lugu.
Minu jaoks on see aga minu enese Teekonna lugu ja video on minu unenägu aastast 2014 kui meie Juht ümber paigutati.
Uni mida ma nägin ja ärkasin enne kui oleksin teada saanud, kas ma jõudsin oma sihtkohani oma Kuldse Kuu juurde, kuhu ma just samamoodi purjekal ja laternaga teed valgustades liuglesin. Lazarevi asemel seisin seal mina. Millised on veel võimalused?

Kõrval | Posted on by | Lisa kommentaar

Armasta ja väärtusta ISEENNAST Sa oled seda väärt

Linda Ajar 22.02.2019

Aasta tagasi olin ma vaimselt ja füüsiliselt väsinud. See mina, vasakul pildil, oli ette võtnud teekonna oma eksistensi lõpetamise suunas. Ja mõnes mõttes ta ka suri sellel päeval.

Ma olin tohututes valudes, vaimselt, mu hing oli katki. Kogu see hiiglaslik valu mu sees muutus selleks hiiglaslikuks kehaks. Ma ei suutnud selle valuga toime tulla ja ma lukustasin ennast oma koju, peitusin kogu maailma eest. Minu usk inimkonda oli hävinud ja mulle oli jäänud vaid iseenesesse uskumise võitlus.

Mu ainus kirg oli kirjutamine ja see päästis mind. Mul oli vaja iseennast üles leida ja kas ma peaks täpsustama, et ma pidin lahti laskma sellest endisest minast. Mul tuli tal minna lasta.

Praegugi on mul veel valus teda vaadata. See tohutu valu tema sees. Ta andis enesest kõik teistele, jättes enesele vaid tühjuse. Temast ei olnud enam midagi järgi. Ta andis enesest kõik sellele, kes ei osanud muud, kui ainult võtta ja teda ära kasutada.

Teda väärkoheldi, vägistati, peteti ja kõik see, mida inimesed suutsid teha, seda nad temaga ka tegid ja ta lubas seda ikka ja jälle enesega teha. Ta lubas seda Armastuse nimel. Ta tundis ennast nii üksildasena.

Ta andis kõik ära, sest ta ei teadnud kuidas anda iseenesele. Ta ei osanud, sest talle ei olnud kunagi õpetatud ega näidatud, kuidas see käib. Kõik mida ta teadis oli see kuidas anda ja nii ta andis, senikaua kuni enam ei olnud mitte midagi anda.

Ta pidi lahkuma, et mina saaksin tõusta, ja ma tõusin.

Mina, see kes on paremal pool pildil, töötas nõrkemiseni selle nimel mis ta nüüd on. Ta soovis, et ta Tõeline Mina säraks. Mitte teiste, vaid tema enese jaoks. Ta töötas ja kaevas ja kaevas ja töötas kuni ta suutis sellest kõigest aru saada. Ta töötas kuni ta taipas mis tähendab ennast armastada. Vaata, Armastus on taustatöö, töö väljaspool prozektori kiire valgust ja sa jõuad sinna alles siis, kui sa taipad, et kõik inimesed ja olukorrad sinu elus on seal selleks, et näidata sulle kuipalju sa armastad või ei armasta iseennast.
Nad kohtlevad sind halvasti niikaua, kuni sina ise mõistad, et see mis peab muutuma oled sina ise.

Sinu keskond muutub, kuid ainult siis kui sa muudad oma sisemist maailma.

Täna austan ma Mina vasakul pildil. Ma annan au ja kummardan tema ees, sest see millest see tüdruk pidi läbi minema on austust vääriv. Ta võttis kõik need löögid ja neelas need alla. Ta oli tugev niikaua, kuni ta enam ei suutnud.

Ainus asi, mida ta eales vajas, oli olla armastatud. See oli ainus mida ta vajas. Ta lihtsalt vajas, et teda armastataks.

Armasta alati iseennast, sest sa oled väärt iseenese armastust. Armastus on energia, see energia on vabalt kättesaadav, niisiis alusta sellest, et annad seda iseenesele esimesena.

Minu ilu tuleb seestpoolt. Ma tulin pika tee ja maksin rasket hinda. Minu Armastus on hindamatu. Kui ma lasen Sind oma ellu, siis seda seetõttu, et ma tean et sa oled väärt minu armastust, isegi kui sa ise seda veel ei taipa.

Armastusega,
Linda

Suhtumise muutus iseenesesse teeb imesid.

Tõlkis Elle Vihman

Originaali leiate siit: https://www.facebook.com/sharer/sharer.php?u=https%3A%2F%2Fwww.facebook.com%2Flinda.ajar1%2Fposts%2F10216481949813784&display=popup&ref=plugin&src=post

Kõrval | Posted on by | Lisa kommentaar

Relatiivsusteooria – Lubage oma sisemisel Hullumeelsel Professoril lahendada teie eest Elu Võrrand

November 27, 2018 Ana Souto 

Me kõik teame juba seda, et aegajalt lööb minus välja Nohik ja ma istun
selles imelises Nohikute Linnas maha koos oma naabritega, et nautida tassikest teed.
See on imeline protsess, kui sa saad oma vaimsele arengule inspiratsiooni teooriast, mis toob taipamise sulle enesele ja loodetavasti paljudele teistele. 
Minu uudishimulik Veevalaja loomus aitab mind püsida selles protsessis.
Asja juures on aga huvitav see, et eriti hoogu lähen ma just segaduse ja pimeduse mudas.
Just see on koht, kus ma leian oma selguse.

Minu viimane sõltuvus on Albert Einstein.
Ma olin nagu maniakk, otsides tema kohta käivat kirjandust ja videoid.

Ma teadsin, et see vajadus tuli sügavalt minu seest. Sellest osast, mis otsis vastuseid asjadele, millest minu inimmeel veel aru ei saanud. 
Tundub, et mu meel on kaunis ja keeruline harmoonia enamus ajast, kuid kui ma vajan puhkust, siis on selles õnnistav vaikus.

Kui kõik mu tööriistad/pillid on korralikult häälestatud, siis orkestreerib see unustamatu heliteose, kuid kui mõned osad on paigast ära siis tundub see nagu mängiks laps ksülofonil kahe kummist trummipulgaga.

Võib tunduda, et ma justkui taganen, kuid kõikide meie meeled töötavad selliselt kui me otsime vastuseid, mis annavad meile selguse ja mõistetavuse meie inimlikust uudishimust tekkinud küsimustele.  

Einstein läbis oma teooriate tõestamiseks imelise Teekonna. Selles oli nii palju kohti, mis panid mind mõtlema meie endi Teekonna peale, kus meil tuleb püsida omas meelekindluses ja rääkida oma tõde, isegi siis kui meie hääl väriseb, sest meid ei usuta, isegi kui me usume, et me hakkame kohe päris kindlalt oma mõistuseraasukest kaotama.

Einstein jäi algselt ilma oma tööst Ülikooli juures, sest ta justkui “Polnud piisavalt tark”, et olla õpetaja, niisiis läks ta tööle Patendi Ametisse ja tema ülesanne oli analüüsida patendiavaldusi.

Oma tööga seoses oli tal kokkupuude nii paljude erinevate kellade patentidega, et tal kujunes aja ja ruumi kontseptsiooni suhtes oma kirglik seisukoht ja see sundis teda tegelema oma enese teooriaga, mis baseerus tema mentori Isaac Newtoni juba läbi kukkunud teoorial.
Gravitatsiooni teooria oli tema oma “lapse”, relatiivsusteooria emaks.

Oma töös kukkus ta korduvalt läbi, teda eirati ja halvustati inimkonna poolt väga kaua ja mitte keegi ei olnud valmis temasse niipalju uskuma, et anda talle krediiti selle jaoks, mida tema uskus oma tõeks. 
Seejärel vajus ta oma elu pimedasse perioodi. Ta eemaldas ennast maailmast, tal vajus usu kriis, kui ta ühel hetkel mõistis, et ta oli kogu oma töö rajanud valele matemaatilisele võrrandile ning et tal tuleb uuesti otsast alustada.

(Kas tundub juba tuttav?)

Niisiis muutis ta oma päevaplaani.
Söömine, magamine ja korda eelmist, seda niikaua, kuni ta oli lõpuks valmis visualiseerima ja manifesteerima seda, mida ta oli enne tundnud, kuid ei olnud leidnud vastavaid sõnu või kujundeid, et seda kõike kirjeldada selliselt, et maailm temast aru oleks saanud.

See heitlus on mulle tuttav, iga kord kui mul tuleb inimkeelde tõlkida kõiki neid infopakette, et meie meel suudaks neid vastu võtta ja oma mustritesse installida. Ehk siis see sai minu viimase aja uurimustööks.

Lihtsamalt öelduna, Einstein arendas välja Relatiivsusteooria ja selles ta määras, et suured kehad tekitavad kõrvalekaldeid aegruumis, mis omakorda on tajutav gravitatsioonina. 
Samuti õpetas ta meile, et aja ja ruumi tajumine varieerub kahe vaatleja vahel, kus üks on paigal ja teine liikumises.

Teiste sõnadega ütleb tema võrrand:

Mateeria käsib ruumil ja ajal kõverduda.
Ruum ja aeg käsib mateerial liikuda.

Oma nägemustes näen ma aga mateeriat energiana ning aega ja ruumi hetkena.

Kujutame ette, et ma olen lennukis lähenemas oma sihtkohale. Teie olete aga maapinnal ja vaatate lennukit mööda lendamas.

Mina, olles lennukis, tunnen ennast paigal seisvana olgugi, et ma liigun tohutul kiirusel. Ma võin rahulikult lugeda, kallata oma jooki klaasi ilma midagi üle ajamata, kuulata muusikat ja kõike seda ilma liikumisest tingitud segamisteta, olgugi, et see liikumine toimub samal ajal.
Ma liigun liikumise sees.
Ma kiirustan kiiruse sees.

Kui ma aknast välja vaataksin, siis jääks mulle taju aeglasest liikumisest ja oleksin täiesti teadmatuses tegelikust kiirusest.
Mul oleks taju paigalseisust, ma ju istun lennuki sees paigal ja seetõttu jälgin toimuvat paigalseisu punktist, olenemata sellest, et ma olen lennukis ja lendan tohutul kiirusel. Kuigi ma tean samas, et seal all liigub kõik tohutu kiirusega, mis sest et mina liuglen aeglaselt ja tasakesi siin üleval.
Lennuk, kui liikumises mateeria ütleb aegruumile, et see peab ennast eest ära keerama, vastavalt selle pidevale liikumisele.

Samal aga teie, seistes maapinnal ja vaadates taevas lendavat lennukit, näete kogu seda olukorda hoopis teisest vaatenurgast.
Te võite olla teadlik sellest kiirusest ja kiirenduse astmest, milles lennuk liigub.

Te võite isegi taibata, et kõik muu liigub samal ajal kui teie seisate paigal.
Mina liigun teist eemale, lennuk lendab teist eemale, kuid teie olete liikumatuses, kinni ühes hetkes olgugi, et nii aeg kui ka ruum teie ümber on liikumises ja mateeria on kiirenduses.

Ja see oli minu enda jaoks see baas mis muutis selle infopaketi minu jaoks mõistetavaks.

Kui tihti me tunneme, et kogu see elu liigub nii kiiresti, samal ajal kui me ise istume kuskil paigal, võimetud nende arengute suhtes, mis toimuvad meist väljapool?

Ja kui tihti me vaevume mõtlema teiste tajust sellesama olukorra suhtes?
Ja kuidas me suudame mõista, et me oleme mateeria, millel on võime panna aeg ja ruum kõverduma?
Ja kuidas me suudame omaks võtta, et meie võime panna aega ja ruumi pöörduma lihtsalt luues oma ellu kiirendust ja liikumist?
Ja kuidas me lepime asjaoluga, et ruum ja aeg ütleb meile, Mateeriale, et hakka liikuma?!

Niisiis meie, liikuv mateeria, suudame luua liikumishetke läbi aja ja ruumi, tehes seda vaid liikumisega, kuidas meil siis ei ole võimet panna aega ja ruumi kõverduma just seal kus me tahame?

Selleks painutamiseks on vaja ainult Mõista, et kõik on liikumises, isegi kui me püsme paigal ja täpselt sama toimub kõigiga meie ümber.

Suuta hallata aja ja ruumi liikumist samal ajal kui me ise oleme paigalseisus on hindamatu hetk manifesteerimise seisukohalt, sest just sel hetkel me käsime hetkel painduda koos meiega, määrates suuna selle järgi kuhu meie tahame välja jõuda.
See taipamine viis mind uuenduste uuele tasemele.

Ma olen emotsionaalne kirjutaja.
Mul on võime puudutada inimeste südameid oma sõnadega ja moodustada täiuslikku kombinatsiooni sõnadest, mis on võimelised vahendama kogu minu hinge ja vaimu.

Kuid ma ei ole veel suutnud luua täiuslikku kombinatsiooni sõnadest, mis lubaks inimestel, kes on minu elus, täielikult mõista minu emotsioonide sügavust.
Selles suures ja metsikus maailmas on vaid üks inimene, kelleni ma justkui ei suuda küündida, olenemata sellest kui tihti ma oma sõna ja tegude kombinatsioone muudan või olenemata sellest kui palju ma püüan painutada aega ja ruumi.

Tuleb tuttav ette, eksju?

Me oleme olnud just nagu Einstein omal ajal, istudes seal ja püüdes kõigest hingest teha tulemuslikku tööd ja samal ajal punnitades seda täiesti vale võrrandi abil.
Teadmatuses, et kõik meie ümber on liikumises kui me ise liigume, ja et teised inimesed kogevad just sedasama.

Kas pole nii, et kõik me otsime seda õiget kombinatsiooni, mis oleks täielikult arusaadav meie sõnumite vastuvõtjale?
Kas pole nii, et me kõik otsime seda täiuslikku keemiat, mis lubaks meie sõnumite vastu võtjal kogeda meie emotsioonide täielikku alkeemiat?
Kas pole nii, et me kõik vaatame taevas lendavaid lennukeid ja mõtleme, et lennuk lendab meist kaugemale ja olenemata sellest kui kõvasti me karjuksime nemad seal üleval meid ei kuule, sest nemad on kiirenduses meist kaugemale?

Järsku on nii, et me saaksime ise luua vajaliku kiirenduse ja hakkaksime ise looma hetke mis viiks meid meie jaoks õigesse kohta ajas ja ruumis?

Kas me mõistame, et teine inimene vaatab meid aknast ja tajub ennast paigalseisus, samal ajal kui kõik muu on liikumises?

Kas me suudame aru saada, et meie vaatenurk on suhteline, kui seda mõõdetakse teise inimese seisukohast?
Kas me mõistame, et on olemas naeratusi, mis peidavad valu, kallistusi, mis peidavad igatsust ja vaikust, mis peidab endas väljendamata emotsioonide keeristormi?
See kõik on ühe vaatenurgas täiesti suhteline, onju?

Kas me suudame juba taibata, et me klammerdume asjadesse nii hullusti, et me tõukame eemale seda, mida me peaksime hoidma ja me uputame ennast sellesse, mille me peaks laskma enda juurest lahkuda?

Kas me õpime ükskord hindama teiste inimeste kogemusi sellena mis need tegelikult on ja mõistma, et nemad loovad ise oma elu hetki ja kiirendusi mis viivad neid just sinna kuhu neil on vaja jõuda?

Kas me ei peaks sama tegema ja siis vaatama, et järsku meie aeg ja ruum ristub nende omaga veelkord?
Kas me ei võiks selles suhtes rohkem usaldada, rohkem armastada, rohkem lubada, rohkem andestada, rohkem alistuda elule?

Kõik on ju tegelikult suhteline.

Teie valu on teie valu ja te tunnete seda justnimelt iseenese sees omaenese intensiivsuse tasanditega, just nagu mina teen oma valuga.
Samamoodi teeb ka teine inimene, kes on teie imelise Armastuse Teooria sõnumi vastuvõtjaks.

Niisiis, minge otsima oma enese täiuslikku sõnade ja tegude kombinatsiooni, mis võiks lahti seletada kõik selle, mis teiega toimub ja ärge kunagi lõpetage omaenese hetke ja kiirenduse loomist, sest teie, kui energia, olete loodud selleks, et liikuda läbi aja ja ruumi.

Käskidge ajal ja ruumil kõverduda ja liikuge nii nagu aeg ja ruum teile ütleb.

Ühel ilusal päeval jõuate te oma eesmärgile.
Ehk mitte täna, ehk mitte ka homme, kuid ühel päeval te jõuate selleni kindlasti.
Seda ma võin teile lubada.

Kuid niikaua, jätkake liikumist.
Järgige kurve, jätkake painutamist, jätkake kasvamist, jätkake avardumist.

Kõik liigub teie enese elu paigalseisus ja kõik seisab paigal samal ajal kui teie liigute.

Usaldage protsessi.
Lõppude lõpuks on kõik suhteline.

Te võite arvata, et te seisate paigal, samal ajal kui teised kõik liiguvad teie juurest eemale, samal ajal kui see teine inimene võib tunda, et tema ei ole see, kes liigub, sest teie arenete ja avardute nii paljudes erinevates suundades ja erinevate nurkade all.

Kõige tähtsam selle asja juures on see, et te lubate oma sisemisel hullul teadlasel lahendada teie elu võrrandit, sest te usaldate oma usu olevat tõese.
Just täpselt nii nagu seda tegi Einstein!

Teie sisemisel geeniusel on täpne matemaatiline võrrand ja teie süda on tegelikult juba otsustanud mida see tõeliselt tahab.

Kogu kunst on taaskord selles, et teil tuleb oma meel paati saada, et seda plaani teostada.
Tänu oma enda kogemusele võin ma teile kinnitada, et kui te järgite oma sisemise Olemi juhendust, siis lõpetate te just selles õiges sihtkohas oma enese südame jaoks.

Usaldage, mu kallid.
Lihtsalt usaldage.

Et saada lugeda rohkem mu kirjutisi Liituge minu Patreon Hõimuga!
Ma saadan teile palju armastust ja õnnistusi ja ma soovin, et olete turvaliselt ja kaitstult oma enese südame Väes.

Hullumeelne Geenius,

Ana x

Follow me on InstagramYoutube and Patreon

Tõlkis Elle Vihman

Originaali leiate siit:

https://thebloomfromwithinproject.blogspot.com/2018/11/the-theory-of-relativity-allow-your.html

Kõrval | Posted on by | Lisa kommentaar

Paralleelid, kes oskab näha see näeb

Kummaliselt täpselt peegeldus mulle meie tänane reaalsus sellest armsast animafilmist. Wall-E. Kuidas algseks eesmärgiks loodud organismid, filmi puhul mehhanismis, avastavad enda jaoks palju laiema reaalsuse ja hakkavad otsima seda puudu olevat. Sest teavad, et maailmas on nii palju rohkem, kui neile on programmiga sisse seatud.

Sa käitud oma programmi järgides ja nühid hommikust õhtuni kindlaksmääratud rada. Kuid meel leiab maailmast nii palju huvitavat, olgugi, et ehk ei taipa nende asjade/nähtuste esialgset ülesannet, kuid need käivitavad uinunud seikleja ja programmeeritud tegelane astub rajalt maha.

Siin on vist vähe neid, kes ei oleks näinud seda Pixari filmi. Ja kes tõesti ei ole siis tasub see üle vaadata, on ta ju veel olemas nii DVD kui ka failidena internetiavarustes.

Alguses tekkis minu jaoks lausa isiklik paralleel KaksikLeegi Teekonnaga. Meie kahe keha vastastikuste käitumiste poolest, kuidas ma olin valmis oma Partneri tuhastama vaid seepärast, et minu programmis oli käsklus “otsida rohelist elu” juba ammu surnud planeedil ja ei midagi muud. Kuidas siis selle minu jaoks võõra planeedi asukas suutis oma hoolitsuse ja “kohaloluga” panna mind mõistma, et peale programmi on veel palju muud.
Armastus, hoolimine ja austus ELU suhtes ja selle elu viimine uude elupaika. Hingemissioon. Vabadus. Maailm, mis on valmis suurteks muutusteks. Kas meil õnnestub “kosmoselaev” edasi juhtida sinna kuhu sellel on määratud jõuda? Kes teab. Kuid algus on tehtud ja paljud programmid minus eneses on juba muudetud.

Filmi arenedes on valusalt selgelt välja toodud, see kuidas inimkond on süsteemi poolt orjastatud ja pandud täitma “biomassi” ülesannet ja kogu värki juhivad automatiseeritud tehisintellektid. Igal oma spetsiifiline ülesanne ja liikumistrajektoor. Kui aga need kaks seiklejahingega robotit puudutavad kellegi maailma (seda roosat mulli kus kõik on justkui organiseeritud ja ette kirjutatud), siis korraga avastatakse asju, mis on kogu aeg olemas olnud, kuid inimestel pole aega olnud oma mullist välja vaadata. “Oo, ma ei teadnudki, et meil on bassein” samas päevade kaupa sellesama basseini ääres oleskledes.

Egregor – Ülemautomaatjuhtimine, Kapteni “parem käsi”, kelle jaoks Kapten on vaid PR kuju, et inimesi rahulikena hoida. Kui tekib võimalus, et tema valitsust pole enam vaja, siis teeb kõik võimaliku, et kaotada tõendid uue elu, elumuutuse vajadusest/võimalusest.

Loomulikult oli äratundmine ka selles “Nut pin” stseenis, kus programmist erinevalt, ehk siis “katkised” tegelased isoleeriti ülejäänud ühiskonnast.
Kas tuleb tuttav ette? Kõik mis on erinev, sildistatakse ja tehakse maha, samas isegi vaevumata mõtlema, kas ehk mingit serva pidi see erinev saab hoopis paremini oma eluga hakkama. Vaadates või FB kuulutust teemade järgi tsenseerimist või YouTube viimase aja tendents, kus täiesti tavalised videod, seejuures ka lauluvideod, on meie kallis maanurgas vaatamiseks keelatud. Isoleeritakse, sest järsku see biomass tuleb omast roosast, automaadi juhitud mullist välja ja hakkab kasutama olemasolevaid võimalusi ja teeb kontrollijate elu keeruliseks.

Vaid Teadlikkus ja valmisolek järgida oma sisemist sundi ja Hinge kutset annavad võimaluse sellele süsteemile sisestada uued käsud või siis hoopis välja lülitada, nagu selles toredas filmis näha oli.

Just see on Teekonna eesmärk meie reaalsuses. Meie iseenese avastamine ja armastama hakkamine. Iseenese Tõelise Mina/Autentse Mina sügavast pimedusest välja kaevamine ja porist puhtaks küürimine, et olla just see särav kristall, või teemant mis me tõeliselt oleme, läbi kõikide oma kehastuste ja Allika/Multiversumite Ühisteadvuse väravateni välja.
Tingimusteta Armastuse kehastused, mis peavad siin kehastuses veel palju endale selgeks tegema, mis selle kauni termini taga tegelikult on.

Teekond ise ei ole lihtne. Need kes meeltesegaduses ja ekslikult on KaksikLeeki  kiireks pereloomise võimaluseks pidanud, on pidanud saama valusa õppetunni osaliseks, sest see on tegelikult Kohtumine Tundmatuga. Ja selleks “Tundmatuks” on inimese enese Mina. Meie teine pool/Kaksik on vaid meie siiralt valus Peegel, kes näitab oma käitumisega meile kätte need kohad, kus me iseenesele ülekohut teeme ja kui me temas midagi kipume jumaldama siis on see kõik suure tõenäosusega meis endis olemas. Ehk siis meil tuleb läbi oma kaksiku tegude keskenduda iseenese käitumismustrite muutmisele.
Ja muidugi ei ole ainult Kaksik see, kes meile meie külgi peegeldab, iga inimene meie elus on meile Õpetajaks ja Peegliks. KaksikLeekide Teekonna puhul käib see kõik vaid kümme korda karmimalt kui nn tavaliste hingelepingute puhul.

Ehk siis püsige oma enese Südame Väes kaitstud ja turvaliselt. Õppige nägema maailma nii nagu see on. Tehke Valikud, et areneda parimaks võimalikuks versiooniks iseenesest ja olge siiralt ausad iseenese emotsioonide ja tunnete suhtes. Teie enese keha ja hing räägib teiega läbi nende.

Tervenemise teekonnal olev,

YksikHunt alias Elle

Kõrval | Posted on by | Lisa kommentaar

Ise juhitud eelmise elu meditatsioon

Teegond eelmistesse eludesse
Taustainfo: Igal ühel on võimekus siseneda oma enese eelmistesse eludesse. See oskus kasvab harjutades ja oma eelmise elu mälestuste meenutamisega läbi regressiooni, mida te saate edukalt läbi viia oma enese kodu turvalisuses.

Eesmärk: Selle harjutuse eesmärk on lubada enesel avastada oma eelmisi elusid, kui olete üksinda oma turvalises keskonnas, oma kodus.

Ettevalmistus:

Selle harjutuse edukuse võti seisneb ettevalmistuses.

1> Enamus inimesi peavad seda harjutust tegema igapäevaselt umbes kuu aega, enne kui nad saavutavad taseme, mis annab midagigi olulist nende eemiste elude kohta. Niisiis esimeseks on teil nähtavasti vaja varuda kannatlikkust, et see protsess annaks olulisi tulemusi. Seega, kui te olete kannatlik ja teil on jätkuvalt siiras soov jätkata oma eelmiste elude teekonnaga, siis olete te kindlasti edukad.

2> Pidage meeles, et seda protsessi tuleb teha rahulikult. Teil tuleb keskenduda ja täielikult lõdvestada oma keha ja meel, et pildid teie eelmistest eludest saaks teie teadvuse mõistmisesse tulla pehmelt. Iga kord kui te seda harjutust teete, sukeldute te sügavamale iseenesesse. Mida sügavamale te sukeldute, seda rohkem te vastuseid saate.

3> Kutsuge oma Kõrgemat Mina, oma Teejuhte, oma Kaitseingleid või misiganes teisi tegelasi Universumi Energeetilisest Tiimist te eelistate, ennast oma Teekonnal saatma, et nad oleks teiega kogu sessiooni ajal ja hoiaksid teid turvalisuses.

4> Võti seisneb mugavas/lõõgastunud olekus. Te võite olla pikali (soovitav) või istuda. Kui te eelistate istuda siis olge veendunud, et olete kindlalt ja toetatud ning te tunnete ennast täielikult lõõgastunult ja mugavalt. Jälgige, et teid ei kammitseks mingi riideese, riietus olgu keha ümber vabalt.

5> Tehke seda harjutust rahulikus keskonnas, kus te saate kogu sessiooni jooksul olla täielikult vaikselt ja häirimatult, soovituslik on seda teha puhanuna (et te ei jääks magama). Kogu see protsess ei tohiks kesta rohkem kui 45 min. Pange omale äratus, et see võiks teid tagasi kutsuda, kui teekond peaks kestma kauem. Hiljem on see juba vaid soovituslik.

6> Valige oma eelmise elu uurimise jaoks küsimus. See võiks olla midagi sellist nagu “Mis on see, mida mul on vaja kõige rohkem teada”, “Mida on mul vaja tervendada esmajärjekorras”  või “Mis on minu elu eesmärk”, “Milline oli minu eelmine isiksus” või “Millised olid minu erilised vajadused”.

Niisiis jätkame. Kuidas seda Harjutust läbi viia:

1> Hinga mõned korrad sügavalt sisse, luba nendel hingetõmmetel puhastada ja avardada oma ruumi, tee seda niikaua kuni tunned ennast tõeliselt mugavalt ja lõõgastunult, olgu siis valitud asend milline tahes. (See ei tohiks võtta rohkem kui 3 min, et saavutada lõõgastumine).

2> Sulge silmad, kujutle enda ees valge kulla värvi tervendavat valguskera. Saada see tervendav valgus kordamööda igasse keha punkti, millele sa oma tähelepanu pöörad. Alusta jalgadest, liigu mööda sääri üle põlvede, valgus levib mööda reisi ja jõuab puusadeni, tõuseb edasi kõhtu, haarab endasse kogu keha, läbi rinna ja südame, nüüd on selles valguses juba ka sinu õlad, käsivarred ja käed. Valgus tõuseb kuklasse ja võtab enesesse ka sinu pea. Luba sellel tervendaval valgusel sumiseda oma keha igas kohas kuni tunned ennast tõeliselt lõõgastunult.

a> Taju kogu oma keha, otsides sellist kohta, mis pole veel jõudnud lõõgastuda. Saada sellesse kohta täiendavalt tervendavat valgust. Tee seda niikaua, kuni oled täielikult lõõgastunud.

b> Sa peaksid olema nüüd täiuslikus rahu ja vaikuse kohas. Su keha peaks  olema nüüd täidetud kauni ja turvalise tervendava valgusega. Võta hetk, et seda eneses tajuda. Tunne selle soojust ja turvalist surinat.

3> Sukeldu enesesse ja võta ühendust oma sisemise nägemusega. Oma meeles kujuta ette alumisel trepiastmel  olevat suletud ust. Näe ennast selle trepi poole kõndimas. Astu aeglaselt sellest trepist alla. Kui oled jõudnud alla näed sa kahte asja.

a> VASAKUL on üks väga mugav diivan. Sa puhkad sellel mõne hetke, kuni keskendad oma mõtted sellele, mida sa soovid saavutada sellel Teekonnal läbi aja ja ruumi.

b> PAREMAL on uks, millel on suurte punaste tähtedega kirjutatud “MINU EELMISED ELUD”. Hetkel on see uks suletud. Selle ukse taga on aga läbipääs sinu enese eelmistesse eludesse.

4> Samal ajal kui sa istud või lamad sellel mugavas diivanil, luba Allika Armastus ennast ümbritseda. Tea, et sa oled igal ajahetkel täielikult kaitstud ja hoitud.

a> Kui sa ei taha veel siseneda, siis on see täiesti OK. Ja pole tähtis, miks sa praegu seda teha ei soovi. Luba enesel lihtsalt lõõgastuda ja niisama lesida sellel mugaval diivanil.

d>Kui oled valmis sisenema, siis tõuse diivanilt ja liigu ukse juurde.

5> Enne seda, kui alustad teekonda läbi aja ja ruumi, on sul vaja kinnitada, et sa tegutsed Universumi reeglite järgi. See on ülioluline, et sinu Teekond saaks olla meeldiv ja turvaline.

a> “Läbi selle Teekonna läbi oma eelmiste elude olen ma alati turvaliselt ja kaitstud.”

b> “Ma kuulen, näen ja kogen kõike oma eelmistest eludest just selliselt justkui ma vaataks filmi. Täpselt nagu film ei saa mind kahjustada, olen ma turvaliselt ka oma rännakul läbi oma eelmiste elude. Mitte mingi sealne kogemus ei saa mind kahjustada.”

c> “Minu kavatsused oma eelmiste elude suhtes on puhtad ja siirad, et … ( ja siia sõnastad oma peamise küsimuse, miks sa tahad eelmistesse eludesse minna).”

6> Ava uks. Kui uks ei avane, siis ütleb Universum sulle, et sul oleks parem hetkel diivanile tagasi istuda. Kui sa otsustad ikkagi edasi minna, siis on see sinu otsus. Lihtsalt pea meeles, et praegusel hetkel oleks sinu enese heaolu silmas pidades mõttekas peatuda.
Kui sa oled valmis, siis astu uksest sisse. Selles toas näed sa kahte asja.

a> Selles “Eelmise Elu Toas” on seinal suur valge ekraan, millele on ette tõmmatud kardinad.

b> Kummalgi pool ekraani on nupp: üks neist on ROHELINE ja teine PUNANE.

c>VASAKUL olev ROHELINE nupp avab kardinad ekraani eest ja näitab sulle sinu eelmisi elusid.

d> PAREMAL olev PUNANE  nupp tõmbab kardinad ette ja saadab su turvaliselt tagasi mugavale diivanile.

7> Kui kardinad avanevad näed sa kujutist enesest oma eelmises elus. See on see elu, mida sa pead hetkel kõige rohkem uurima või siis on see kõige rohkem sarnane sinu praeguse eluga.

a> Vaata ennast sellel ekraanil. Kui sa saad pildi fookusesse ja saad täpselt aru kes see isiksus seal on, ütle “Käivitu”. Film sinu eelmisest elust ei hakka enne käima, kuni sa ise selle käivitad.

b> Kui sul on raske näha ennast sellel Eelmise Elu Ekraanil, siis ütle, et soovid näha selle eelmise elu isiku jalgu. Püüa näha seda, millised on su jalavarjud selles elus. Kas need on kingad, sandaalid, saapad või oled sa hoopis paljajalu?

c> Kui sa juba suudad näha oma jalgu, siis tõsta aeglaselt pilk ülespoole, et näha tervet ennast. Kui saavutad fookuse siis jälgi ennast sellel ekraanil. Võta selleks hetk ja siis ütle “Käivitu!”

8>Kui sa oled valmis, vajuta ROHELIST nuppu, et avada kardinad ja alustada oma teekonda. Esimesel korral ole seal 20 – 30 min. Kui juba oled kogenenum siis võid minna pikemaks.

9> Kui sa tunned, et seekordne teekond sai läbi või hakkab helisema äratus, siis on aeg tulla tagasi. Vajuta PUNAST nuppu ja sa leiad ennast eesruumi mugavalt diivanilt. Võta enesele paar minutit, et puhata seal. Siis tõuse ja liigu trepist üles sinna, kuskohast sa alustasid oma teekonda.

Täpselt nagu süvasukelduja, tuleb sul tõusta aeglaselt pinnale, oma enese teadvuse pinnale. Sa oled olnud väga sügaval iseeneses ja sul on vaja veidi kohaneda, et suuta taas saavutada oma normaalne ärkvelolek.

Näiteks: Selle harjutuse mõte on selles, et sa sukeldud oma enese eelmistesse eludesse. Erinevalt suvalisest filmist on see alati väga sügavalt isiklik teekond mis puudutab sind nii mitmes tasandis. Igaühe jaoks on see erinev, sest iga inimene on omanäoline. Kui sa teed seda rännakut läbi aja ja ruumi, esimest korda, siis küsi, et su Kõrgem Teadlikkus näitaks sulle su kõige meeldivamat elu, seda selleks, et saada kätte kõik vajalikud nipid selle harjutuse protsessis.

Ma soovin teile teie Teekonnale Iseenesesse õpetlikke elamusi.

Koostamise au kuulub: Ellen A. Mogensenile kes sai selleks inspiratsiooni Aja Valvuritelt.

Tõlkis Elle Vihman

Originaali leiate siit:

http://www.healpastlives.com/pastlf/exercise/exregres.htm

Rubriigid: Huvitav, Kirjad teispoolsusest, Mõtisklus elust, Tõlge, Vaimne tervis | Lisa kommentaar