Hingekarje


12.03.2019 Elle Vihman

Paistab, et on tulnud aeg avaldada see minu enese teekond. Teekond mida olen käinud tänaseks päevaks juba veidi üle kolme aasta.

Minu KaksikLeegi Teekond. Teekond Iseenese juurde, Teekond iseenese Olemi taipamisteni ja hingemissiooni sügavatesse detailidesse. Teekond Tingimusteta Armastuse meenutamisesse ja selle praktiseerimisse. Teekond, mis lühidalt kokku võetuna on olnud nagu teekond Põrgu, sealt enese välja võitlemine vaid küünte ja hammastega. toetuseks vaid jabur teadmine, et see on tervenemise teekond.
Ja nii kolm korda ühtejärge.

Kaksikleek – mis imeloom see on? Olen kohanud kirjutisi, kus püütakse see muuta kaksikhingeks või sugulashingeks või hoopis millekski muuks ja kõik selle nimel, et see ometi oleks kiire võimalus tanu alla saada ja teha seda harmoonilise jumaliku suhte lubaduses.
KaksikLeek on ÜHE Olemi, ehk siis esmakehastuse pooldumine kaheks kehastuseks, hingeks kui soovite, et need rändaks erinevates maailmades erinevates masinates, anumates või nagu ma olen oma tõlgetes ja kirjutistes nimetanud “biokeemilises masinas” – meie selle reaalsuse kehas. Juhtus see aga seetõttu, et hingemissiooniks ettevalmistuseks oli vaja läbi elada kaks korda niipalju kehastusi, kui oleks olnud võimalik ühekordsete kehastustega.

Et läks juba hullult keeruliseks, onju?

Et kõik päris algusest peale üles tähendada tuleb mul ajaloos tagasi minna kolmkümmend aastat. Kui ühel teismeliste neiude sünnipäeval oli ka punt noormehi, kelle hulgast ühega oli kaasas kümne aastane sugulane. Pisike poisinaga, mustade silmade ja närvi ajava enesekindlusega.

Need silmad, need silmad, need võitsid minu südame. Kuid kuna olin sel ajal ikkagi juba “noor naine”, nii me tüdrukutega endid sel ajal nimetasime, siis ei saanud ju olla mitte mingit võimalust, et 7 aastat noorem poiss võiks tõsimeeli rääkida armastusest, abielust minuga ja elust kolmkümmend aastat hiljem.

Vaatamata sellele, et minu keha ja minu hingeosa ta ära tundis kui ühise Olemi teise kehastuse, olin ma selleks hetkeks kinni keeranud oma sünnipärase maagia ja imedesse uskumise. Ma naeruvääristasin igat ta sõna ja väidet. Ma olin valmis ta sealsamas pooleks murdma. Ainus, mis mind tagasi hoidis, oli ta vanema sugulase sõnad, et see poiss oli sellel õhtul esimest korda pikemal jalutuskäigul ilma ratastoolita. Ma ei tahtnud olla see, kes ta uuesti sinna saadab.

Mis pani mind teda justkui tühja koha pealt tappa tahtma?
Ego. See uhke ühiskonnanormides kinni olev mässav teismeline. Omast arust juba täiskasvanu, kellele oli vastuvõetamatu mõte, et keegi võiks teada tema elust rohkem kui ta ise ja et potentsiaalne abikaasa on temast seitse aastat noorem. Kõige tipuks aga enesevihkamine, sest keha reageeris “lapse” puudutusele juubeldusega, äratundmisega. See puudutus äratas Naise, kuid teismeline minus reageeris sellele raevuga, sest see oli justkui reetmine. Ma olin kaotanud kontrolli oma keha üle. Ajab ikka tigedaks küll ju 😛

Kõik see, mida ta sellel õhtul rääkis minu elust, minu tööst, minu välimusest ja isegi minu riietuse ja ehete detailidest sai kolmkümmend aastat hiljem tõeks. Nohh, veidi varem, sest kõik need kolm aastat olen järjepanu tema silma alla sattudes avastanud oma mälestusi just detailide osas.

Lihtne oleks ju väita et see oli mu enese programmeering, sest ma jäin sellesse kinni kui ettekuulutusse. Jah. Ma nõustuksin sellega, kui poleks olnud veel ühte seika. Nimelt ei meeldinud mulle sugugi osa sellest nn ettekuulutusest ja kui ta sugulane poleks meil silma peal hoidnud, oleksime teineteisele kallale karanud ja ma oleksin võinud talle väga haiget teha, füüsiliselt. Tema avali südamele ja hingele olin ma juba niigi hävitava löögi andnud. Piltlikult öeldes trampisin poriste saabastega sellel avali armastust täis südamel.
Vaatamata kõigele, mida ma talle tegin, leidis ta eneses mehisust ja tuli sel õhtul veel korra mu juurde. Pakkudes, et võib selle ettekuulutuse mu mälust kustutada.
Uskusin ma siis jahh seda. Isegi kui uskusin, ei saanud ju see haavatud teismelise ego seda tõena võtta ja ma käratasin taaskord julmalt ja üleolevalt, et kui ta on nii kõva mees omast arust, siis kustutagu ta ennast ka minu mälust ära.

Ja seda ta ka tegi. Päriselt. Nii päriselt, et järgmisel hommikul kui piigad minu käest küsisid pisikese vene poisi kohta kellega ma olevat kakelnud nagu vana abielupaar, siis vaatasin mina mõttelageda pilguga neile otsa ja nad vaid küsisid “Sa nagu päriselt ka ei mäleta?” Aga minu mälus polnud peale seda hetke, kui me läksime toast õue jalutama, enam kildugi. Järgmine pilt oli see kui hommikul ärkasin.

Selle mälu kustutamisega kadus minu mälust ka tädi juures käies kohatud väike ratastoolis naabripoiss, Kadus Kiievis vaateplatvormil kohatud mustasilmne ratastoolis olev pisike fotograaf, kes ka mind seal oma kaamerasse püüdis. Kadus veel palju tillukesi mälestusi, kus üheks osaliseks oli seesama mustade silmadega poisinaga, kes oma puudutusega äratas plika kehas Naise.
Kõik mälestused, mis isegi praegu veel järjekindlusega nagu puzzletükid mulle pildikestena meenuvad, suutis ta ära kustutada ja endas hoida, et väga palju aastaid hiljem neid mulle tagasi hakata andma “infopallikestena” iga kord kui me juhtusime teineteisega territooriumil kokku ja teineteisele silma vaatasime.

Sellel saatuslikul peoõhtul vandusin, et ma loon ise oma saatuse. Ja tegelikult lõingi, niipalju kui see ühiskonna raamide ja perekonna vaatenurkade rägastikus sai loomine olla. Ma teadsin ette mida mul on vaja teha, kes on viimane mees minu elus ja mida ma saavutan. Ja 45 aastaselt oli see kõik olemas. Ma olin valmis lahkuma. See võimalus mulle ka pakuti.

Samas olin sattunud kokku Accessi tiimiga ja Dain Heer oma Tallinna seminaril küsis ühelt surmavalt haigelt kuulajalt mõnes mõttes julma küsimuse.
“Mis sind siin veel kinni hoiab? Miks sa ei lähe juba ära, kui sa leiad, et sul oleks teisel pool kergem?”
Kogu saal ahhetas, kuidas? kuidas tohib nii üldse öelda?
Samas seletas ta selle ka lahti ja mina vajusin omadesse mõtetesse. Ja kui oli küsimus saalile, et kas siin on veel keegi kes tahab ära minna, siis miks te veel ei lähe? Ja mõte mis tõusis minu peas oli: “Ei! Kurat küll, ma ei taha veel ära minna. Mul just hakkas põnev!”
Mul oli uus töökoht, ma tegin tööd mis mulle meeldis. Mul oli Meeskond, kellega tundsin ennast ühise rusikana, kellega võisime minna kasvõi vanakuradi endaga vastamisi. Mul oli noor ja kena Juht, kes tekitas minus turvalisuse ja hoituse taju. Ma ei tahtnud enam ära minna.

Paar aastat hiljem oli minu “surmahetk”, see koht ajas ja ruumis, kus ma võisin lahkuda. Kuid ma olin selle lahkumise ümber otsustanud sealsamal iseendaks saamise seminaril.
Peale seda hetke äratas mu lapsepõlvest pärit väike mustasilmne poiss mind minu KaksikLeegi Teekonnale.

Selleks ajaks oli sellest poisinagast kasvanud minu silmis igati austatud Juht, juht ja liider suure tähega. Juht, kelle asemele minu silmade ees pidevalt tekkis keegi väike mustade silmadega käharpäine poisinaga. Need nägemused häirisid mind. Häirisid, sest ma ei saanud aru miks ma näen oma Juhis last ja samas olin ma täiesti kindel, et ma pole selle Mehega mitte iialgi enne oma elus kohtunud.

Olin kindel, kuni lapsepõlvemälestus hakkas kildhaaval meenuma.
Ja see ei olnud meeldiv protsess. See täiskasvanud versioon temast oli minu jaoks muutunud juba inimeseks, kelle kätte ma võin ilma igasuguse kahtluseta anda oma elu.
Ja siis meenus minu enese käitumine temaga lapsepõlves.
Mul oli häbi, ma põgenesin. Ma ei suutnud uskuda, et ma olin sellele inimesele kunagi ammu nii julmalt haiget teinud.
Minu mälestuse avamine ja minu Teekonnale käivitamine oli teine, väga paljuski sarnane peoõhtu, kus ta mulle taaskord pakkus oma südant avatud pihkudel ja millest ma taaskord üle jalutasin ja taas suutsin talle haiget teha. ….

Sellele järgnes kolm aastat telepaatilist suhtlemist. Telepaatilist seepärast, et reaalselt teineteisega rääkimine muutus iga minu poolt meenuva mälestuskilluga üha võimatumaks.
Meie viimane reaalis kohtumine päädis sellega, et ma ei suutnud enam aru saada mitte ühestki sõnast mida treener ütles. Samal ajal kui ta rääkis minuga eesti keeles. Aju jooksis sedasi sõlme, et hea kui hingata veel suutsin.
Tema hääl kriipis metallselt, olgugi et püüdis pidada oma tavapärast lõbusat omamehelikku vestlust minu treeneriga.
Tavaliselt oli see hääl karm aga turvaline ja pehmelt nurruv. Minuga rääkides aga hoopis pehme ja siidine, nii et minul “aluspesu hakkas seljas pöörlema”. Kui poleks olnud minu vaatenurka, et kolleegiga ei ole mitte mingeid isiklikku laadi suhteid, siis oleks tal olnud jube kerge mind ära rääkida. Aga minu jaoks oli selline käitumine tööl täielikult välistatud.

Tänaseks olen temaga Koosluses. Energeetiliselt, vaimselt telepaatiliselt ja mõnes mõttes ei ole enam vahet kus lõppen mina ja algab tema. Samas kui me oleme mõlemad saavutanud terviklikkuse iseeneses. Ma olen õppinud teda armastama ilma tingimusteta. Ilma omastamata. Ilma soovita, et teda “kodustada”, sest ma ei suudaks ise elada puuris/vangistuses/omastuses. Minu jaoks saab füüsiline koos olemine olla vaid mõlema osapoole soov ja panus luua ühist tulevikku.
Tema on minu jaoks alati olemas. Alati on ta suutnud mu probleemid kõrvaldada nii, et mul pole aimugi kuidas ta seda tegi või kas ka reaalselt kellelegi mingi käsu on andnud. Samas piisab mul temale oma muret kirjutada, kui see hajub, see olukord muutub ilma, et peaks kuskil eriti kurjaks saama.

Kaks on ÜKS ja kaks terviklikku energeetilist hinge moodustavad harmoonilise koosluse. See saab teoks just siis, kui kõik vanad haavad, võõrad dogmad ja vääruskumused saab enestes tervendatud, alles siis on need kaks terviklikku osa valmis moodustama Liidu, et jätkata seda teekonda siin maamunal ühiselt teineteise kõrval ja käevangus minnes.

Järgnev video on üks paljudest märgilistest lauludest, mis on mulle mu Teekonnal sõnumeid toonud. See konkreetne on Venemaa 2019 aasta Eurovisiooni lugu.
Minu jaoks on see aga minu enese Teekonna lugu ja video on minu unenägu aastast 2014 kui meie Juht ümber paigutati.
Uni mida ma nägin ja ärkasin enne kui oleksin teada saanud, kas ma jõudsin oma sihtkohani oma Kuldse Kuu juurde, kuhu ma just samamoodi purjekal ja laternaga teed valgustades liuglesin. Lazarevi asemel seisin seal mina. Millised on veel võimalused?

About YksikHunt

Kas suudame leida endas tasakaalu, et jääda püsima tõmblevas ühiskonnas? Elada harmoonias ümbritsevaga?
Kõrval | Rubriigid: Mõtisklus elust. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

1 Response to Hingekarje

  1. Pingback: Milleks seda kõike siis üldse vaja on? | YksikHunt mõtiskleb elust ja maailmast

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.