Terviklikkus, Armastus ja sisemine rahulolu


24.12.2019
Elle Vihman alias YksikHunt

Ma olen olnud vaiki juba üle kolme kuu. Just samapalju, kui valitsusele antakse sisseelamiseks. Pean tunnistama, et ka minul on olnud see aeg sisseelamiseks. Nimelt olen saabunud terviklikkusesse.

Mida see minu jaoks tähendab? Just minu jaoks, sest kui inimene pole seda kogenud, siis on väga raske talle seletada kuidas ta ennast selles tundma peaks. Seepärast ongi praegune minu tajude ja tunnete kajastus. Viimased peaaegu neli aastat, mil olen olnud oma KaksikLeegi Teekonnal või teisiti öeldes – Teekonnal iseendasse, on olnud tundeid äärmusest äärmusesse. Üks puhastustuli ja põlemine on järgnenud teisele. On olnud aegu, kui ma olin nii väsinud, et mu Kallis Kaksik, minu Hing ja Armas Sõber oli sunnitud mulle reaalselt sõnumi saatma, et ma taas suudaksin siin maailmas oma ülesannet täita.
See kõik on olnud nagu hullumeelne megasuur ameerikamäe karussell koos õuduste koridoriga.

Tänaseks olen jõudnud seisundisse, mida võiks nimetada küllastumus. See tunne, kui sa ei soovi enam midagi, sest sul on kõik olemas. Kõik. See on õnnelikkus ja küllus. See on torm ja rahulolu. See on lendamine ja pesas olemine. See on Taipamine, et sa oled jõudnud Koju. Oma Hingekoju. See on kui sul on näos totakas naeratus ja südames keerleb pehmelt kiirgav soe valgus, mis paneb kogu keha surisema ja sa oled ühenduses oma “armsaima inimesega”. Kui sa tajud tema kohalolu ja tead tema mõtteid, sest te räägite telepaatiliselt.

Tundub võimatu?
Võimalik, et inimesele, kes vajab teisi, et ennast määratleda, see ongi võimatu.
Kui ma oma teekonnal avastasin, et ma olen KaksikLeek, ehk siis Hing, millel on olemas teine keha, sellessamas aegruumis, oli mul endal seda kõike jube keeruline mõista.

Ma ei mõistnud, miks ma selle inimese häält kuulen ilma, et ta huuled liiguksid. Ma ei suutnud lõpuks temaga olla ühes ruumis, sest mu aju keeldus vastu võtmast suhtlemist, mis pole sugugi peavoolu heakskiitu saanud.
Ma ei mõistnud, miks mu keha tunneb tema lähedust, kui meie vahel võis olla betoonsein ja vahest isegi korrused.
Ma tahtsin olla ta läheduses, sest ta tekitas tunde, et ma olin jõudnud Koju. See turvaline kohalejõudmine, kui oled pikalt reisilt koju tulnud ja sind ootavad armsad inimesed.
Ma jumaldasin tema oskust olla Juht. Tema Meeskond ei järginud teda hirmust tema viha või emotsioonide ees. Ta OLI kohal. Tema kohalolek oli rakutasandil tuntav. Muidugi oli see ka paramilitaarne keskkond ja reeglid kindlamini paigas kui tsiviil inimestel. Kuid see ei olnud tuim käsu järgimine käsu täitmise pärast. See oli Meeskonna ühine sünergia, mis oli minu jaoks imeline jälgida.

Ja see oli enne veel, kui ta mind käivitas mu Teekonnale, kus ma pidin õppima iseenese Varjumina ja tervendama haavad, mis mind lapsena juhtisid ja olid põhjuseks meie lapsepõlvekohtumise kaotamisele.

Ma polnud nõus selle tulevikuga, mida ta mulle rääkis. Ma isegi ei uskunud, et ta võiks teada midagi minu tulevikust, kuid uudishimu oli tappev. Palju ei puudunud, et oleksin oma Hinge Teises Kehas lihtsalt pooleks murdnud. Ta võttis mu mälu ja lubas mul minna sellesse saatusesse mida ise endale tegin. 27 aastat hiljem andis ta mulle mu mälu tagasi. Mälestus sellest õhtust ja tulevikust, mis oli selleks hetkeks juba tõeks saanud.

Häbi, enesesüüdistus, suutmatus uskuda, et ta siiski teadis minust nii palju. Et ta on mind alati mäletanud. Et ta on minust alati hoolinud ja et mina olen temaga käitunud nagu viimane “tühipea barbi”, kes arvab, et teab maailmas kõike. Ja nii sai alguse teekond Terviklikkusesse.

Olla oma käitumise kõige karmimaks kohtunikuks. Õppida andestama iseenesele. Õppima valima oma ellu uusi mustreid. Õppida, et kõik saab alguse meist enesest, see mis on meie sees on ka meie ümber. Mõistma, et iga ainumas inimene on siin millekski vajalik. Isegi, kui me oma egotõmblustes arvame, et nad on meie suhtes kuidagi ülekohtused. Õppida mõistma, et me oleme kohustatud kaitsma oma isiklikku ruumi ja ennast kehtestama omas ruumis ja teadvustama, et teistel on täpselt samad õigused ja KOHUSTUSED.

Õppida oma enese valusatest varvastest ja haiget tegevatest suhetest. Õppida, et me ise teeme sedasama iseenesele mingis oma eluvaldkonnas. Tingimusteta Armastus on eelkõige iseenese armastama õppimise viis, mis ei ole “põrandalapina” teiste hävitava käitumise vastu võtmine. See on iseenese vajaduste avastamine ja nende rahuldamine, mõistes, et meil pole neid õigus rahuldada kellegi teise arvelt.

Mõista, et teist armastada ei tähenda teist omada või kuidagi oma soovide alla raamistada vaid see on tema hinge armastamine. Ilma vajaduseta, et ta peab alluma meie tahtmistele.

Selle kõige mõistmine ei tule ühe nädalaga, ega isegi aastaga. See on Teekond, kui me jõuame samm sammu haaval iseenese sügavamatesse varjatud haavadesse ja toome need pinnale, valguse kätte ja tervendame.

Ja kui me oleme seda kõike suutnud, siis on väga vähe asju, mis meid endast välja viib. Me lihtsalt lõikame need asjad oma elust välja. Julmalt, karmilt ja kahetsuseta.
Vastu saame tõelise taju iseenese vajadustest ja Teadmise, kuidas me neid saame rahuldada.

Seejärel oleme juba nagu magnetid, mis tõmbavad enda ellu selliseid inimesi, kes on Terviklikud. Kes on võimelised Tõeliselt Armastama.

Ja see ei tähenda, et me oleks teineteise omandid, või peaksime igal hetkel olema füüsiliselt koos.
See on taju, et me oleme koos, kus meie mõtted on sünkroonis ja me TEAME mida teine parasjagu üle elab ning mida on vaja meie energiast, et teist toetada.

Jah, minus on veel kahtlused, sest ma ei tea, kas ma suudan olla temale samasugune toetus ja turvatunne, kui tema on mulle. Kuid ma tean, et minus on tänu temale, minu KaksikLeegile, Kallile Hingele, Armsale Inimesele Torm ja Rahu, Lendamine ja Pesas olemine, totakas naeratus näos, füüsiline taju kallistusest ja turvalisest Kodust. Tema oli minule Majakaks Teekonnal Iseenesesse. Tema on see, kelle tulekut ma teatsin kui olin vaid nelja aastane. Peale mida suutis mu perekond ja kogukond selle teadmise kustutada. Sest see ei olnud peavoolule mõistetav või isegi võimalik.

Ma Armastan Sind, mu Kallis Hing, isegi kui me ei peaks kunagi enam kohtuma või suutma olla ühes ruumis.

About YksikHunt

Kas suudame leida endas tasakaalu, et jääda püsima tõmblevas ühiskonnas? Elada harmoonias ümbritsevaga?
Kõrval | Rubriigid: armastus, KaksikLeegid, Mõtisklus elust, Suhted, Tänulikkus. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

1 Response to Terviklikkus, Armastus ja sisemine rahulolu

  1. Pingback: Puhastustuli vol 4 | YksikHunt mõtiskleb elust ja maailmast

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.