Leinatöö vahekokkuvõte ehk mida võib olla ilusat ja head selles, kui lahkub väga lähedane inimene?


Photo by Josh Adamski on Unsplash

Paar päeva tagasi sai minu leina algusest kuus kuud. Pool aastat mõistmatut tõmmet teisele poole. Pool aastat täielikku hingekooslust, mida paremini annab edasi väljend “Kaks on Üks” Kaks hingeosa saavutasid koosluse ühes kehas.

Hiljuti oli vestlus ühe mu nn hingeperekonna liikmega, kelle osas on algusest peale polnud tunne, et “ta on oma”. Aga tagasi vestluse juurde. Teemaks oli kaotus. Lähedase inimese ära minemine või nagu mina väljendan – biokeemilise masina välja lülitamine, et oleks võimalik minna ja hakata sõitma uue masinaga uues hõreduses.
Surm ei ole midagi lõplikku. See on nagu hingetõmme sisse ja välja ja jälle sisse. Ühest asendist teise. Samuti on surm meie elu osa. Seesama pöördepunkt, kus sissehingamisest saab väljahingamine ja väljahingamisele järgneb sissehingamine. See on auto vahetus uuema ja kaasaegsema vastu.
Niipalju siis surmast kui osast meie eluteel.

Mis juhtub aga peale surma?
Me jätkame oma Teekonda. Oma missiooni, mille me oleme valinud enne kui siia kehastusime. Just seesama postitus Hingelepingute kohta, mida olen mitu korda jaganud.
Kas meie lähedased jäävad siia, või lähevad paradiisi või hoopis põrgu?
See sõltub alguses kindlasti sellest mida on endale ette kujutatud. Tõde avaneb alles pärast nn ooteruumi läbimist. Ja tegelikult on see mõnikord pettumus 🙂
Pettumus neile, kes on arvanud, et nüüd on võimalik puhata. Sest Teekond jätkub ja me mäletame seda, kust me tulime. Seal on aegruum, kus me mäletame absoluutselt kõike seda kus ja millistes eludes oleme elanud.

Miks ometi? Aga seepärast, et meie nn Hing on surematu. Me oleme vaid illusioonis siin. Võib ju mõelda sellest siin, kui Matrixist aga see bioloogiline keha on vaid sõiduk, mis lubab meil kogeda ja õppida. Saada “karistatud” tehtud ülekohtu eest või õppida meile huvitavaid teemasid. Kõik sõltub Hingelepingust.

Mul pole õigust siin jagada oma klientide lugusid, või ka oma hingeõe taipamist, kuid ma saan siin siiralt jagada seda, mida olen ise kogenud selle poole aasta jooksul. Ja see on olnud midagi väga teistsugust kui mu enese perekonna liikmete minemine või tuttavate lahkumine. See on olnud minu enese Olemi ühe kehastuse lahkumine, mis on andnud mulle võimaluse vaadata teiselepoole surmaväravat ja mõista mida tegelikult tähendab S U R M.

Kas surm on selline mustas rüüs tegelane, kes koputab kellale ja väidab, et sinu aeg on täis? Nagu vangivalvur, kes ühel hommikul tuleb kambriuksele ja käsib oma nasvärgi kokku pakkida, sest tuleb sellest kambrist välja kobida ja anda ruumi teisele?
Pool elu on meile surma just sellisena kirjeldatud. Lastena hirmutatud, et tuleb kotionu ja viib pahad lapsed ära.
Siis tekkis mustas mungarüüs ja vikatiga luukere, keda väideti surmaks olema. Kuipalju on lugusid, kus ahne surelik püüab surmaga kaubelda ja ikka kaotajaks jääb.
Minu enese lemmik on lugu talumehest, kes teades millal ta minema peab, lasi oma talu kaosesse, sest ei hakka tema teiste jaoks midagi jätma. Kui siis Surm tuli ja kaost nägi ning kaasa võtmise osas ümber mõtles ning sõnas, et mehel tegelikult veel mitusada aastat elada vaja. Mispeale talumees tegi tugevast palgist talumaja. Ehitas kasepalkidest aia oma maade ümber, et metselajad põldudele rüüstama ei pääseks. Kaevas isikliku kaevu, et tal ikka alati puhas vesi olemas oleks. Läks mööda kolm aastakest ja Surm tuli oma “sõpra” vaatama. Nägi siis kuidas mees oli kõik korda teinud ja sõnas: “Nii kallis sõber. täna on see päev, kui sinu ettenähtud minutid siin ilmas otsa on saanud. Nüüd tuled sa minuga kaasa!” Talunik ehmatas, et mida see siis nüüd on. Oli ju öeldud, et veel mitusada aastat? Surm aga muigas: “No selle elamisega ja tegemisega olekski jätkunud sadu aastaid. Tänaseks oled sa aga täitnud oma elueesmärgi, mida sa siia tulles teha tahtsid. Vaata millise pärandi sa maha jätad. Kui tugevad ja terve on sinu sugu. Sa elasid hea elu!”

Niisiis elades hirmus ja oodates surma on meil küll pikk elu aga saavutusi mitte midagi. Isegi nii, et surm jätab meid veel oma asju korraldama.

Või on surm hoopis selline värvikirev Esmeralda, kelle käes on Eluraamat ja kes valitseb teispoolsuse seda maailma osa kus elavad need keda mäletatakse? Ja kelle Kallimaks on Deemon, kes valitseb maailma kus elavad juba elavate poolt unustatud?
Disney Co poolt maailmale uus kuvand Elu ja Surma olemusest.
Samas on ka selle loo juures märk, et mäleta seda mis sa oled, ära unusta, kelleks sa tahad saada ja ükskõik mida sa teed, tee seda südamega.

Kreeka mütoloogiast leiame Arese allilma ja kolm ketravat õde, kes inimelude lõngu ketravad ja õigel hetkel läbi lõikavad.

Ehk siis SURM ei ole kadumine, see on muundumine ja uues olekus eksisteerimine – E L A M I N E.
Elamine ei ole aga mitte suremine. Hirmunult isolatsiooni kinnitumine, sest hirm on elada ja kardetakse surra.

Mu Kallis Hing juhib praegu mu kirjutamist. Ma poleks arvanud, et selliselt seda asja lahkama hakkan siin. Aga just nii see on. Meie kallid ei lahku meie kõrvalt. Kui me oleme õppinud Tõeliselt Armastama siis olemata elatud elu ülesannetest jagavad Lahkujad oma surmahetke oma kõige kallimatega.
Füüsilise reaalsuse jaoks on inimene lõplikult läinud. Ta ju ei hinga, tema süda ei löö. Aga. Tema Energeetiline keha on alles ja see on korraga endalt hüljanud igapäeva rollid. Ametnik, Firmajuht, Direktor, Sõdur, Arst, Ema, Isa, Abikaasa, Elukaaslane jms. See kõik on kaduv, see kõik on ajutine. See kõik on sama ajutine kui valeliku sõnad või valedega kokku lubatud tehingud ja suured rahasummad.

Peale biokeemilise masina seiskumist ilmub korraga just see, mis ta on tõeliselt. Kahju, kui ta seda alguses isegi ei mäleta, sest inimesed teevad praegu vähe selleks, et oma hinge hoida ja oma Tõelisi Vajadusi ära tunnetaksid.

Mäletan, kui peale tema surma tajusin oma Kalli Hinge kohalolekus rahu ja rõõmu. Ta oli heas tujus, mitte enam see murelik ja väsinud energia mida ta oli juba kolm kuud enne surma. Vaatamata sellele, et oli ise “surmani väsinud” hoidis ja kaitses ta mind. Aeg oli multidimensionaalselt keeruline. Ma ise Empaadina tajusin ühisvälja hullust. Tema Nägijana teadis mis on tulemas. Hoidisime teineteist tasakaalus.
Ja siis korraga oli mul tunne, et mul on infarkt. südamest läbis valujutt ja vasak käsi oli kellegi kramplikus haardes. Jõudsin vaid mõelda, “Kallis Hing, paistab, et ikkagi lähen enne sind!”

Uinusin.

Ärkasin hommikul nagu tavaliselt enne kella ja tema sõnade ning luksatuse peale. Ta oli nii elus ja olemas, et kui ma ükskord sain selle kurva kinnitava teate, siis ei uskunud ma seda. See ei saa ju tõsi olla. Tema energia on mu kõrval ja see on nii tugev ja rõõmus, see ei saa olla tõsi, et teda enam ei ole.
Aga see oli tõsi. Oma selle hetke ja järgnevate päevade läbielamisi läbielamisi kirjutasin eelnevates lugudes “Lenda kergelt mu Kuldne Lohe” ja “Kirjad Teistpoolsusesse”
Tänaseks ei ole ma veel sellest kõigest üle saanud. Lasin isegi oma tähekaarti ja eelmise aasta sõlmi, ning meie koosmõju kaarti vaadata.

Meie Elu siin füüsilises reaalsuses, multidimensionaalse Olemi Kahe Kehana, Kulges KaksikLeegi Teekonnal. Ise õppides ja õpetades neid, kes olid valmis meie õpetusi kuulama ning oma ellu seda lisama. Tingimusteta Armastus. Armastus Siiruses ja Autentsuses. Armastus ilma omastamiseta ja ilma sõnadeta. Tähekaardi ja planeetide positsioonid näitasid karmi reaalsusega, et see mis meie koosluses toimus oli just nii nagu pidi ja kõik oli just omal õigel ajahetkel.
Meie omavaheline suhtlus füüsilises reaalsuses käis energeetika keeles. Ma naersin talle ikka, et ta loobib mind “infopallikestega” kui territooriumil kokku sattusime. Mõni hetk silmsidet ja infopallike oli vastu võetud. See info oli aga selline, mida isegi külakellad ei jaganud. See oli meie omavaheline suhtlus. Aga pallikesed sisaldasid infot tema isiklikust elust ja meie ühisest minevikust, mida ma siis paari päeva jooksul inimkeelde tõlkisin ja talle tagasi saatsin, et kontrollida, kas ma ikka õigesti aru sain.
Ühes ruumis temaga tekkis tunne, et tuba kadus. Me hõljusime universumi kaalutuses. Meie ümber särasid planeedid. Kõnevõime kadus. Mõtlemisvõime seiskus. Tema hääl kõlas mu peas ja tema huuled ei liikunud. Oi kui kurjaks ta sai, et me ei suutnud füüsiliselt lähestikku olla. Aga ju ta lihtsalt ei mõistnud 10-aastase poisikesena, et meie koos olemine ületab füüsilist maailma. Sest iga tema sõna mida ta rääkis siis, on saanud tõeks.
Ka see viimane osa, et me oleme koos ja me oleme õnnelikud.

Mis on siis Head kui meie lähedane lahkub sellest füüsilisest reaalsusest?
Kui me oleme neid tõeliselt Armastanud, ilma omastamise ja vägisi enda küljes ketis hoidmata, siis näeme lõpuks seda, kes nad tõeliselt on.
Meil tuleb mõista, et nad ei jätnud meid maha, vaid nende missioon siin reaalsuse sai läbi. Vajadusel koputavad nad ikka oma lähedastele õlale, kui on vaja neid hoiatada või õigele teeotsale sikutada.
Minu Kallis Hing on seda teinud juba väga mitmel korral ja samuti on ta toetanud minu tegemisi. Kõrvaldades olukordi, mis segavad minu missiooni.
Koputades mõistusele neid, kellel oli vara veel teisele poole minna, sest siin oli ülesanne täitmata.
Just samamoodi nagu Surm sellele Talumehele, kes arvas, et voodis selitades saab oma päevad õhtusse, sest nagunii on kolme aasta pärast minek 😉
Tema teadis väga pikalt oma minekut. Ta tegi kõik vajaliku, et Tirtsul oleks turvaline tulevik.
Tirts teab, et isa on kohal ja teda toetab. Mure on vaid last ümbritsevate täiskasvanute pärast, sest need ei oska seda kõike selliselt näha ja võivad lapse teekonna väga pikaks ajaks ära segada.

Tundub, et tänaseks sai kirja kõik see, mis pidi avalikult teatavaks saama. Mu Kallis Hing istub mu kõrval ja toetab pea rusikale. Ise muigab, oma imelist naeratust, kus tema mustades silmades tantsivad kuradikesed.
Öeldes, et …. Ja nii ongi! Kõik on just nii nagu peab.

Leinatöö jätkub ja selles on rõõmsamaid ja kurvemaid päevi
aga meie füüsiline aju vajab selle kõige mõistmiseks aega ja me ise peame endale lubama oma tundeid tunda.

Olge kaitstud oma südame väes

YksikHunt oma tervenemisteekonnal.

About YksikHunt

Kas suudame leida endas tasakaalu, et jääda püsima tõmblevas ühiskonnas? Elada harmoonias ümbritsevaga?
Rubriigid: armastus, Intiimsus, Järele tulijatele, KaksikLeegid, Kirjad teispoolsusest, Mõtisklus elust, Suhted, Tänulikkus. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.