Kusagil lennata

Kui meestel oleksid tiivad, mustad suled

siis vähestel neist oleks oidu olla vares

-Õp. Henry Ward Beecher (1800ndate keskel)

See on pikk, pikk tee

see on suur, suur ilm

eks me tark-targad naised

eks kihevil plikad

meil mõlemal muie

on varuks, mil rahul

meil vedrupeanuga

on käises

-Ani DiFranco,

laulust “Kui ta üritab midagi”

Katsu läheneda asjadele ilma eelarvamuseta, oletamata, et sa juba tead kõike, mida nende kohta teada on. Katsu see nipp kätte saada, ja sa üllatud nähes, mis kõik tegelikult sinu ümber on.

Miks paistab elu üksluine? Aga seetõttu, et me kipume kõike ja kõiki panema kastidesse ja kvalifitseerime enese ümber kõik nähtused, kui teaduslikult tõestatud, või kui seda teha ei saa siis pole seda lihtsalt olemas.

Me oleme ennast ise mõistnud üksluisuse rattasse ja nii me jookseme läbi oma elu nagu hamstrid jooksurattas (millest meil pole oidu välja astuda). Teadmata, et meie ümber on nii palju erinevaid teadmisi ja lõppmata palju olendeid kellest meil oleks palju õppida.

Paistab, nagu peaks kumbki erinevat jutuajamist, mõtles Rory, ja üks lugu viib otse sinna välja, millest Annie just mõni hetk tagasi oli rääkinud, paika  kus läheb vaja erisõnavara, et mõista, millest jutt käib. Temal polnud neid sõnu. Tal polnud isegi sõnaraamatut, kust neid järele vaadata.

Seda oli ennegi juhtunud. Nad vestlesid, ja jutt võis olla kõige tavalisemast asjast – uus CD, ilm, nende ees tänaval kõndiv inimene – ja järsku tekkis tal mulje, et samaaegselt nende vestlusega toimus veel ka teine, et Annie räägib talle midagi mille jaoks on tema liiga juhm või ehk liiga naiivne et sellest õieti aru saada.

See oli nüüd lõik Charles De Lint `i raamatust “Kusagil Lennata” Põhiteemaks meie silmaganähtava maailma ja ürgilma kokkupuuted millest materjaalne inimene üritab selgust saada sealjuures teadmata, et ka tema juured on väga hiljuti olnud just selles ürgilmas ja tema soontes voolab loominimese veri.

Soovitan lugeda –  saab aimu paralleel maailmadest mis meie ümber on. Kirjanik on väga loogiliselt  välja toonud puutepunktid meie ja paralleel maailmade vahel. Inimene oma ülbuses arvab, et see mida ta ei tunne või mida pole näinud, seda ei eksisteeri.

Suurim eksimus. Kui me näeksime kõiki kihte energiates mis meie ümber eksisteerivad, oleks meie ümber max meeter vaba maad.

Kuid enamuse oma eksisteerimise ajast veedavad kõik need kihid eraldi,  õndsas teadmises, et nemad on need ainsad. Anna endale see võimalus kahelda, et meie palja silmaga nähtav maailm on ainus.